Viimane ringvaade “Eesti kroonika” filmiti Tallinnfilmi egiidi all 1998. aastal Eesti vabariigi 80. juubeli tähistamisest. Kümme aastat hiljem äratati kroonikafilmide pikk traditsioon koomast üles ja Hardi Volmeri ja Kaspar Kallase käe all sündinud ja võidupühal ja jaanipäeval eetris käinud “Juubliaasta”, mille rahastajateks Rahvusringhääling ja Eesti Filmi Sihtasutus, vaatas otsa 2008. aastale. Aga millise mätta otsast?


Tähelepanu keskmes on riigi sünnipäev ja see selgitab, miks president nii palju ekraaniaega saab – vastuvõtt Estonias, punklaulupeo avamine jms. Majandusprognooside halvenemisega ühes taktis astub pildile rahandusminister Ivari Padar. Arusaamatuks jääb Seaküla Simsoni roll “juubliaasta” võtmekujuna. Ühevõrra olulistena mängitakse välja ka Kreisi-Raadio Eurovisioonipull ja tammsaarelikult tõsine töömurdmine Vargamäel Nüganeni taktikepi all. Olgu, võtame teise perspektiivi – ütleme, tegemist on siiski pigem autoridokumentaaliga, mis mingit oma asja ajab. See selgitaks iroonilist alatooni.


Miks sellist kroonikat tehakse? Audiovisuaalsest materjalist, mida iga päev tulevastele põlvedele säilitatakse (ERRi arhiivis on AK uudised näiteks 90ndate algusest tallel) ju puudust pole.


Järgmise kroonikafilmi saatus on Liina Paakspuu, Kiur Aar­ma ja Peep Pedmansoni käes. Ehk vaatab “91. kilomeeter” (910 000 krooni eelarvereal) riigi tähtsündmuste asemel natuke rohkem kodanike, järelejäänud 1,34 miljoni subjektiivse krooniku poole.