3 Pead - muusikaline kooslus, mille liikmed on Erkki Tero (Erro), Janek Murd (Rubik 3001) ja Annie Rist (Müürilill). Andsid aastal 2007 välja kaks kauamängivat - "Ilusaim heli" ja "Taevaluugid" -, kus seavad viise eesti luuleklassika alla (Kreutzwaldist Rein Rauani), töötlevad kergemuusika klassikat (Apelsin, Virmalised) ja laulavad ka päris oma laule. Nõtke, ilus, eestimaine muusika. Ei ole kuulnud? Kuula siit:
http://www.myspace.com/3pead
http://www.myspace.com/rubik3001
http://www.myspace.com/myyrilill

Mart Anderson - rahvusliku tüpograafia temaatika tõstatamise ja kohalike legendaarsete kirjaloojate (Günther Reindorff, Villu Toots, Paul Luhtein) klassikaliste kirjatüüpide digitaliseerimise, edasiarendamise ja nüüdiskonteksti paigutamise eest. Lisaks veel juba peaaegu koolkonda rajava õpetajatöö eest Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.

Amar Annus - noorema põlvkonna (s 1974) säravamaid humanitaare Eestis, usuteadlane ja filoloogiadoktor. Teda võib pidada Eesti esimeseks professionaalseks assürioloogiks, on tõlkinud ja koostanud Mesopotaamia tekstikogumikke. Last but not least - Amar Annus on kangelaslik Koraani toimetaja - tegi väga suure töö ära väga väikse ajaga. Ainuke noorsand, kellega egüptoloog Sergei Stadnikovil pole Lähis-Ida muinasajast igav rääkida.

Kärt Johanson - albumi "Unistadt" eest. Folgist pigem post-rock'i suunas arenenud intellektuaalselt keeruka, vihjeküllase, isikliku ja samas naiseliku kõlamaailma loomise eest.

Jaan Kaplinski - Elav luule-, essee-, proosa- ja tõlkeklassik ja vana kooli romantik sai 2007. aastal hakkama nostalgiahõngulise ja ajastutäpse romaaniga "Seesama jõgi", mis on võib-olla esimene 21. sajandil ilmunud eesti algupärand, mis võib saada klassikaks.

Mati Karmin ja Andres Lunge - Juri Lotmani mälestussammas Tartus, uus sõna Eesti monumentalistikas. Tõlgendab esimest korda eesti portreeskulptuuris semiootikat visuaalselt :)

Sulev Keedus - aus ja empaatiline "Jonathan Austraaliast" on tõepoolest maailma tasemel film. Aasta parim Eesti dokumentaalfilm nagunii. Meisterlikult kaadrisse püütud vaikiv ja lärmav portree Mustjala eluheidikutest sai just niisugune, nagu "korralikud kohalikud" näha ei soovinud. Õlleaurused pihtimused sihikaotamisest ja käegalöömisest - see kõik pole aga sugugi eksklusiivselt Mustjala valla, vaid terve Eesti probleem.

Andrus Kivirähk - Avaldas mullu romaani "Mees, kes teadis ussisõnu" ja näidendi "Voldemar". Vaatamata romaani tegelikkusekaugele, süngele ja vägivaldsele ainesele on see saanud aasta loetavaimaks ilukirjandusteoseks, Karusoo lavastatud näidend "Vol­demar" on tõenäoliselt nii hea, et seda lihtsalt ei pääse teatrisse vaatama.

Krista Kodres - kartmatu (ja lootusetu) võitluse eest Tallinna kinnisvara-arendajatega ning arhitektuurilis-esteetiliste püsiväärtuste eest seisjana nii kolumnisti kui ka lobisti positsioonilt.

Arhitektuuribüroo Kosmos - Rotermanni kvartali esimese nelja valminud maja eest. Ebatüüpiliselt rafineeritud ja pretensioonikas katse tekitada tühermaale uut, arhitektuurilisi klišeesid eiravat linnakeskkonda, isegi kui kliendid kohe järele ei tule. Kuid selle piirkonna edasisel arendamisel muutub tõenäoliselt ka linnaruum laiemaks ja tühermaa asustatakse.

Leonhard Lapin - teoreetilise elutöö eest: publitsisti tegevuse, visuaalselt kauni paberarhitektuuri viljelemise ning vaikuse ja tühjuse filosoofia levitamise eest. Ning 60 aasta juubelit tähistava näituseprogrammi eest.

Ahto-Lembit Lehtmets ja ansambel Loits - Ahto-Lembit juhib väga töökat metal-muusika plaadifirmat Nailboard, samuti suurepärast kahur-metal-kollektiivi Loits, kel ilmus möödunud aastal räpaselt hea plaat "Must album". Kuula ja vaata: www.loits.org

Kadri Liik - sõltumatu ja kõrgetasemelise ajakirjandusliku tegevuse eest Diplomaatia peatoimetajana.

Üllar Saaremäe - Rakvere teatri kunstilise juhina aidanud päästa teatri provintsistumisest. Lavastas näidendid "Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale", "Vanaema juures" ning kehastus õnnestunult Cyrano de Bergeraciks.

Seppo Zetterberg - Soome ajaloolane, kirjutas 800-leheküljelise teose "Viron historia", millest on Soomes juba kolm kordustrükki tehtud - see näitab soomlaste vaibumatut heatahtlikku huvi naabermaa vastu (mida ei saa kahjuks eestlaste endi kohta öelda).

Marek Tamm - ühtaegu ajaloouurija, prantsuse kultuuri vahendaja, esseist, toimetaja ja organisaator. Ta on koostanud ja kommenteerinud 25 raamatut sarja "Ajalugu. Sotsiaalteadused" (1997-2007). Mullu ilmus temalt intervjuuderaamat "Kuidas kirjutada ajalugu?". Organiseerinud ja juhatanud rahvusvahelist "mälu-konverentsi", tegutsenud avalikkuses viljaka avaliku intellektuaalina, kuulutades mõistuse häält tunnete ajastul.

Aare Toikka - Vat Teatri juht ja lavastaja on kitsaste tingimuste kiuste ajanud asja, millesse ta usub. Teinud teatrit, mida ta ise vaadata tahaks. Vat Teatris ei alahinnata lapse kujutlusvõimet ja seal kõnetatakse ka noori teistmoodi.
Ajal, kui Nuku- ja Noorsooteater kobab keskpärasuses ja kommertsis ja teatris laiemalt kestab Koidula aeg (Toikka sõnadega), on Vat Teatri repertuaaris tükid, mis puudutavad.

Jaan Undusk - mullu Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valitud Jaan Unduski näidend "Boulgakoff" (ilmunud mullu Vikerkaares, lavastatud Draamateatris jaanuaris). Undusk lõi suurejoonelise, mõttetiheda näidendi, mis osutus teatripärasemaks kui tema varaasemad draamateosed.

Jan Uuspõld - ennastpaljastava ja -ohverdava osatäitmise eest menukomöödias "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Irooniale ja lihtsalt heale näitlemisoskusele lisaks näeme seal Uuspõllu suisa valusalt ausat enesepõletamist. "Huumorikool" oli aga tänuväärne šokiteraapia meediale ja massimeelelahutusele.

Vaapo Vaher - avaldas Ardi Liivesest monograafia "Imelaps, kellest ei saanud geeniust". Teos on uus sõna eesti elulookirjanduses, ühendades endas ulatusliku allikauurimuse subjektiivsusega, kõneldes oma uurimisobjektist lahtisema ja löövama tekstiga kui meil kombeks olnud.

Veiko Õunpuu - rahvusvaheliselt ja kõrgelt pärjatud vaikne ning must komöödia "Sügisball" ei saa siit nimekirjast lihtsalt selle pärast välja jääda, et ta on juba saanud kah.

HÄÄLETA: www.ekspress.ee/preemia