Vastukaja on olnud küüniline – küll nenditakse, et kellele nii kalleid riideid vaja on, küll küsitakse, miks õmblejad nii väikest palka saavad. Paneb imestama, kui nihestunud on inimeste arusaam kaubandusest ja tootmisest. Toote müügihind ja õmbleja palk ei ole pöördvõrdelises seoses, vaid vastupidi – teineteisest sõltuvad. Kui ettevõtja soovib oma töötajatele maksta head palka ning maksta makse, peegeldub see ka toote kõrgemas hinnas. Inimene, kes paneb raha enda taskusse ning lüpsab töötajaid, nagu oskab, pole tõsiselt võetav ettevõtja, tal puudub soov panustada valdkonna ja ühiskonna arengusse. Miks kehtib vaikiv eeldus, et Eesti ettevõtjad on just need viimased?
Sageli kurdetakse, et meie poodides müüdavate rõivaste kvaliteet on halb. Kuid kas parema kvaliteedi eest ollakse nõus ka maksma? Kvaliteet ei sünni juhuse läbi – see eeldab kõige oskuslikuma inimressursi kaasamist, kallimaid materjale ning läbimõeldud disaini kogu tarneahela ulatuses. Väga lihtsustatult – kõigepealt tuleb kasvatata taimekiud või hooldada loomi; korjata ja koguda tooraine; kedrata ja kududa; kangas töödelda, värvida ja kontrollida; pakendada; transportida rõivatootjale; ladustada ja lõigata, kasutades lõikeid, mis tuleb konstrueerida ja suurendada kavandite põhjal, mille on loonud disainerid ja tehnoloogid.
Lisaks tekib kulu toodete transpordil ja tarbijani jõudmisel kaubandusvõrgu kaudu, mis lisab toote hinnale veel poe ülalpidamiskulud. Sellise sünniteekonna läbinud toode ei saa olla odav, kui tegemist pole just illegaalse või lapstööjõu kasutamise, kehvade materjalide ning ebakvaliteetse töötlemise koostoimega.
Kord väisas üht Eesti disaini müüki parlamendiliige, kes käis mööda ruumi ja kordas mantrana „mina nii kalleid asju ei osta“. On piinlik, et riigi tasemel otsuseid tegev inimene ei mõista kodumaise toodangu hinna tekkimise tagamaid. Kuidas ta ei mõtle selle peale, et igalt Eesti ettevõtja käest ostetud tootelt makstakse makse, mis laekuvad riigikassasse, millest kogu avalik sektor oma palga saab? Iga sellise toote on valmistanud tema kaaskodanik, kes saab selle eest õiglast palka. Kellegi ema, õde, tütar.
Mõtteviis, et rõivas peab olema odav, ei pärine Eesti kultuurist. Meie vanaemad said endale uue kleidi kaks korda aastas, jõuludeks ja jaanipäevaks. Paljud meist on kuulnud lugusid vanaisast, kes pani saapad jalga alles kirikusse viiva tee otsal. Rõivastel oli väärtus. Nüüdseks saame me lubada endale rohkem – näha viisakad välja ka perekeskis ja argipäeviti. Pidev janu uute ja odavate rõivaesemete ostmise järele ei ole aga tervislik ei keskkonnale ega enesehinnangule – kiirmood ei asenda stiili ega tee inimesi õnnelikuks. Mõelgem, et iga kulutatud sent on nagu sedel hääletuskastis. Millise maailma poolt hääletad sina? Tsiteerides Vivienne Westwoodi – ostkem vähem, aga paremaid asju.
