19.07.2007, 00:00
Ken Wilber „Arm ja meelekindlus"'.
Pilgrim, 2007;460 lk;Tõlkinud Tiia Rinne
Ken Wilber “Arm ja meelekindlus”
Tõlkinud Tiia Rinne.
Pilgrim, 2007. 460 lk .
“Arm ja meelekindlus” on kahtlemata armastusromaan, ent samas on ta ka midagi sootuks enamat. On palju asjaolusid, mis lubavad selle teose tõsta lemberomaanide riiulist ka teaduskirjanduse, või hoopis esoteerika hulka. Psühholoogia- ja vähiravi käsiraamatute riiulid sobivad aga sama hästi.
Juba raamatu autorit on raske määratleda. Ken Wilber (sündinud 1949) on maailmakuulus...
õieti kes? Vaimukas filosoof, budist, lektor, õpetlane – iseõppijast erudiit, kes on loonud omanäolise integraalse maailmafilosoofia. Ta on püüdnud ühte süsteemi mahutada nii kristluse kui rakendusfüüsika, nii marksismi kui ka budismi jne. Edukalt, peab ütlema. Tema teosed on alati laialdast poleemikat tekitanud.
Ent saatus veeretab Wilberi ette veel ühe proovikivi ja tunnetustasandi: katsetada praktikas omaenda teooriaid meele tugevdamisest ja vaimu vabastamisest, ego ületamisest ja kõiksusega ühinemisest. Üks asi on ju filosoofia ajaloo suurkujudest oma süsteem kokku kompileerida, teine asi aga teha kindlaks, kas sel leidub kandepinda ka inimlooma argipäevas.
Sest mis kasu oleks filosoofi poolt välja töötatud Tõe kuulutamisest, kui see maailmas, st inimeses endas, midagi paremaks ei teeks?
See katsumus on aga kuratlikult salakaval. Ken Wilber kohtab pärast pikki otsinguid (õieti küll neist juba loobununa) naist, kelles ta juba esimesel kohtumisel tunneb ära oma hingesugulase, ning see tunne on vastastikune. See on ülemeeleline, universumi alustalasid kõigutav äratundmine, mis meest ja tema naist Treyat tabab. Joovastus taevalikust kingitusest täiusliku kaaslase näol saab kesta täpselt kolm nädalat, siis saab Treya diagnoosi: rinnavähi neljas staadium... Siit algab tegelik kasvamise, vaimse arenemise ja universaalsete seaduste tundma õppimise lugu. Ken Wilber on selle raamatu kirjutanud pärast oma abikaasa surma.
Pikituna Treya päevikulehekülgedega, kujuneb autori tekstist omamoodi dialoog. Ken ja Treya on siin võrdsed autorid, liikudes üheskoos päevhaaval naise füüsilise hääbumise, kuid vaimse kasvamise teel. Need oleksid pelgalt sokraatilised targutused, arutlused ego subjektidest, Mina teadvustatud ja teadvustamata objektidest, kannatamise mõttest, valgustatusest jne, kui nende jutuajamiste taustaks ei oleks surm. Aga surm istub vasakul õlal ning mees ja naine – kaks intelligentset ja vitaalset inimest – on otsustanud oma järelejäänud päevadest maksimaalse tähenduse ammutada.
Tõlkinud Tiia Rinne.
Pilgrim, 2007. 460 lk .
“Arm ja meelekindlus” on kahtlemata armastusromaan, ent samas on ta ka midagi sootuks enamat. On palju asjaolusid, mis lubavad selle teose tõsta lemberomaanide riiulist ka teaduskirjanduse, või hoopis esoteerika hulka. Psühholoogia- ja vähiravi käsiraamatute riiulid sobivad aga sama hästi.
Juba raamatu autorit on raske määratleda. Ken Wilber (sündinud 1949) on maailmakuulus...
õieti kes? Vaimukas filosoof, budist, lektor, õpetlane – iseõppijast erudiit, kes on loonud omanäolise integraalse maailmafilosoofia. Ta on püüdnud ühte süsteemi mahutada nii kristluse kui rakendusfüüsika, nii marksismi kui ka budismi jne. Edukalt, peab ütlema. Tema teosed on alati laialdast poleemikat tekitanud.
Ent saatus veeretab Wilberi ette veel ühe proovikivi ja tunnetustasandi: katsetada praktikas omaenda teooriaid meele tugevdamisest ja vaimu vabastamisest, ego ületamisest ja kõiksusega ühinemisest. Üks asi on ju filosoofia ajaloo suurkujudest oma süsteem kokku kompileerida, teine asi aga teha kindlaks, kas sel leidub kandepinda ka inimlooma argipäevas.
Sest mis kasu oleks filosoofi poolt välja töötatud Tõe kuulutamisest, kui see maailmas, st inimeses endas, midagi paremaks ei teeks?
See katsumus on aga kuratlikult salakaval. Ken Wilber kohtab pärast pikki otsinguid (õieti küll neist juba loobununa) naist, kelles ta juba esimesel kohtumisel tunneb ära oma hingesugulase, ning see tunne on vastastikune. See on ülemeeleline, universumi alustalasid kõigutav äratundmine, mis meest ja tema naist Treyat tabab. Joovastus taevalikust kingitusest täiusliku kaaslase näol saab kesta täpselt kolm nädalat, siis saab Treya diagnoosi: rinnavähi neljas staadium... Siit algab tegelik kasvamise, vaimse arenemise ja universaalsete seaduste tundma õppimise lugu. Ken Wilber on selle raamatu kirjutanud pärast oma abikaasa surma.
Pikituna Treya päevikulehekülgedega, kujuneb autori tekstist omamoodi dialoog. Ken ja Treya on siin võrdsed autorid, liikudes üheskoos päevhaaval naise füüsilise hääbumise, kuid vaimse kasvamise teel. Need oleksid pelgalt sokraatilised targutused, arutlused ego subjektidest, Mina teadvustatud ja teadvustamata objektidest, kannatamise mõttest, valgustatusest jne, kui nende jutuajamiste taustaks ei oleks surm. Aga surm istub vasakul õlal ning mees ja naine – kaks intelligentset ja vitaalset inimest – on otsustanud oma järelejäänud päevadest maksimaalse tähenduse ammutada.