Oma elektroniseeritud Radioheadi meenutava sound’iga kuulutas Kent juba tollal selliste tegelaste, nagu Mew, White Lies, The Killers ja Sigur Ros tulekut. Neist oodati palju, nad tegid vahepeal isegi ingliskeelseid albumeid, kuid kesine menu väljaspool kodust poolsaart lõpetas selle praktika üsna kohe.

Seetõttu ei saa nüüd mitte keegi peale rootslaste, norrakate, taanlaste, soomlaste ja Peeter Oja aru, millest Joakim Berg laulab, ja seetõttu on Kent eestlase jaoks taandunud nii marginaalseks, et isegi minusugune poolfänn on paar vahepealset albumit täiega mööda lasknud.

Pärast “Rödiga” tutvumist olen surmkindel, et need vahepealsed kadunud plaadid olid puhas mesi, kuna näib, et Kent pigem jätab plaadi tegemata, kui lubab allahindlust täitelugudega säästuka kujul. See lihtsalt peab nii olema, sest sünge diktaator Joakim Berg jaksab oma lugudega – ja veel millistega! – toetada teisigi – Titiyod ja tänavust sensatsiooni John ME-d näiteks – ning teha koos teise Rootsi geeniuse, The Cardigansi kitarristi Peter Svenssoniga projekti Paus.

Võrreldes varasematega on “Röd” pisut elektroonilisem ja tantsulisem, täis põnevaid sähvatusi ja sujuvat poolkiiret gruuvi, tõsi, oleks oodanud pisut võimsamaid trummipauke ja ekstaatilisemaid kitarre, aga ju siis oli seekord selline tuju Bergil. 

Ja nüüd, ärimehed, kuulake! Lätis on madalad maksud, igal lätlasel paistab olema oma kodurootslane ning kõigi emode ema, Depeche Mode, nagu ma aru saan, on Läti rahvusbänd. Kutsuge Kent Riiga – kõik kohalikud ja nende vanaema tulevad ja mina ka. 10