SUPERKANGELASTEL ON RASKED AJAD: „Tasujad: Lõppmängu“ üks võtmetegelasi on Steve Rogers ehk Kapten Ameerika (Chris Evans). Foto: Estonian Theatrical Distribution OÜ

See arvustus võib ­sisaldada väikseid ­spoilereid.

Kui 2008. aastal esilinastus „Raudmees“, siis ei osanud ka kõige optimistlikumalt meelestatud Hollywoodi bossid ennustada seda, millise võimupositsiooni haarab Marvel Cinematic Universe (ehk MCU) peagi peavoolukinos. See kõik sai alguse filmidest, millel olid omavahel hõredad narratiivsed seosed, kuid mida ühendasid hiiglasuur kassatulu ja Hollywoodi korporatiivne sünergia. Ajapikku hakkasid tegelased ja süžeed aga üha rohkem omavahel läbi põimuma ja nüüdseks on skoor juba 23 filmi. „Tasujad: Lõppmängu“ võiks kirjeldada kui MUC apoteoosi, mis ühest küljest avab küll võimaluse potentsiaalseteks uuteks lugudeks, kuid teisest küljest paneb mitmele oma minevikupeatükile kindla punkti. Kui „Lõppmäng“ on ühe konkreetse frantsiisi tipphetk, on see ühtlasi blockbuster-filmide hetkeseisu kõige puhtam kontsentraat, ehe näide nendest ühes kõigi žanrile omaste liialduste, sisuliste arengute ja visuaalsete naudingutega.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: