Mureneb: Muinsuskaitse alla võetud Keri tuletorn meenutab põhja poolt vaadates hiiglasliku teo koda. Raudvitsad pole lagunemist takistanud. (Kaido Haagen)

Eestimaa rannik on täis tikitud tuletorne, mis võivad aga vaikselt lagunema jääda, sest saabunud on GPSide ja satelliitnavigatsiooni ajastu.

“Täpselt ei saagi ütelda, kui palju tuletorne on,” ütleb fotograaf Kaido Haagen, raamatu “Eesti tuletornide lugu” autor, ja peab selle kohta pika ja põhjaliku loengu. Asi on nimistutes ja määratlustes, sest tornide kõrval on ka tulepaagid, kaituled jne.

Praegu hoitakse siiski tornides tulesid sees. Üksildastel saartel ja laidudel ammutavad päikesepatareid energiat valgusallikale, mis kulutab nii vähe kui võimalik.

Näiteks Keri saarel süttib hämaruse saabudes vanas heas lihvitud klaasprismadega tulekambris halogeen, selle kohale paigaldatud moodne LEDidega valgussilinder võtab hommiku poole töö üle, võisteldes tühjeneva aku toitel juba aovalgusega.

Aga mis see Keri on?

Kindlasti on lugematu hulk meremehi Keri tuletorni suunas kergendusohkega kummardusi teinud, aga vähe on neid, kes saart oma jalaga puudutanud. Sest mis seal õieti on – keset vett killuke maad, millel seisab kõhukas torn, otsas märgutuli...

Kitsas kivine seljandik on umbes sama pikuke kui Viru tänav, vaid 440 meetrit. Ometi on see oluline täpike ka vanadel merekaartidel. Keset Läänemere vilka liiklusega laevateed on saar sajandeid elupäästjana töötanud, olles rõõmsaks märgiks laevnikele, kes teadsid, kui kaugele sellest hoida, et neis vetes end rahulikult tunda.

Maa poolt vaadates jääb Keri Prangli saarest üle kuue kilomeetri Soome poole ja isegi selge ilmaga on sealne iseäralik tünderjas tuletorn silmapiiril vaevu eraldatav.

Raamatus jutustab Kaido Haagen torni kohta vahva legendi. Tsaariametnike teada vajanud Keri saar hädasti (uut?) tuletorni. Mindud Peeter I jutule, kes pidi määrama tulevase torni kuju. Too istunud laua taga, ja küsimusele, milline peaks torn siis hakkama välja nägema, näidanud tsaar näpuga karahvini peale. Ja nii ehitatigi Kerile veider torn, mille kahe ringmüüri vahelist sisetreppi mööda võinuks üles-alla sõita kahehobusetõllaga.

Tänaseks on sellele võimsad vitsad peale tõmmatud, sest merepoolne sein on otsustavalt hakanud lagunema. Lagunev müür tuleks ju kiiresti ära parandada? Kuid see pole nii lihtne. Tsaari asi see enam ei ole, kuid kelle siis on? Kes peaks parandama ja kellelt selleks raha küsida? On selgunud, et saar, kivihunnik kaugel meres, on jäänud riigi huvipiiridest ja jõujoontest välja.

Eesti riik või vabasaar?

On aga inimesi, kes näevad paiga erilisust, geograafilist ja bioloogilist ainulaadsust, ajaloolist ja keskkondlikku väärtust. On sündinud Keri saare selts, mida veab Peep Rada. Seltsi kuuluvad inimesed, kellele meeldivad tuuled ja paadid, meri ja üksindus, mõtete selgus ja vabadus. Mõnele neist meeldib vaadata merd pealt- ja mõnele pigem altpoolt.

Kuigi seltsiliste kokkutulekuil on naljatoonis räägitud, et sel hüljatud saarel võiks ilmselt välja kuulutada omaette riigi, heiskas Viimsi vallavanem Haldo Oravas uhiuude lipumasti mullu kesksuvel sinimustvalge. Tähtsal sündmusel oli kohal hulganisti Viimsi rahvast. Valgete Ööde filmifestivali lõpetuseks näidati Keri saarel tuletorni kõrval lagunevas generaatorisaalis dokumentaalfilmi “Disko ja tuumasõda”.

Generaatorid on nüüdseks kadunud, sest tulele püütakse energiat päikeselt. Tulekambri lähistele tornitippu on Keri selts moodsat tehnikat juurdegi paigaldanud – pööratav veebikaamera (vaadake www.keri.ee), ilmajaam ja võimas wifi.

Selts hoiab saarel silma peal

Omal ajal tuletornivahti ja arvukat hooldusmeeskonda majutanud hoone seisab nüüd tühjalt. Ja muidugi laguneb veelgi jõudsamalt kui torn ise. Nüüd on veidike elamise hõngu sinna tagasi toomas Keri seltsi liikmed ja nende sõbrad-tuttavad, kes seal vabatahtlikult kordamööda viibivad.

Kuigi tingimused on seal karmipoolsed, soovijaid jätkub, nagu ka jätkub inimesi, kes näevad üksinduse asemel vabadust, tuule asemel värsket õhku.

Oma sidet saarega on seltsilistel raske seletada. “Eks ta üks jää poolt kokku lükatud moreenikuhil ole,” pani toonane riigikogulane Mart Jüssi lipuheiskamisel saare päritolu paika, “nagu mägi Eesti ja Soome vahel, ümberringi poolesaja meetri sügavune meri.”

Et saarel ellu jääda, on vaja kõik paadiga kohale tuua. Muidugi toit, aga ka näiteks puuhalud saunaahju. Sest kohalikest eluvormidest on suurim põõsas. Väheke jäävad kõrguses maha kõrrelised, mille seast paistab ka heinamaa-õisi, kuid ilmselt kõige paremini on kohanenud saare eluga kivid. Need on imekaunid, mere poolt hästi ümaraks lihvitud ja puhtad. Vaid seljandiku harjal suudab üks kollane ja kuiv samblik laiguti nende külge klammerduda. Eriti suure hoole ja armastusega limpsib meri saare idapoolset pikka ja kõverat sääreotsa, mille lõputuid kivikesi ta aina üle loeb, neid hellitades ja pestes.

Mis saab edasi?

Kujunemisjärgus on plaanid saare arenguks ja korrastamiseks. Jõudumööda uuritakse, kas on võimalik peale vabatahtliku tööjõu kusagilt veel mingit tuge saada, kas Viimsi vallavalitsuselt või mõnelt kaugemalt organisatsioonilt. Korrastamine nõuab materjale ja need omakorda ülemeretransporti, tööjõust rääkimata. Esmalt aga tuleb päästa tuletorni elu, seejärel ravida kõrvalhooned. Näiteks võiks generaatorisaalist tõepoolest kinosaaliga muuseum saada. Vahimajast paari sammu kaugusel seisab ju veel üks seletamatu katusealune, mille suured tühjad aknaaugud torni poole vaatavad. Sellest võiks saada koguni eksklusiivne kunstinäituste paik, nagu unistavad Keri sõbrad.

Ohtraid turistivoogusid saar muidugi välja ei kannata, ja näiteks koeri pole saarele lubatud tuua, sellest oleks liiga häiritud põliselanikud – kajakarahvas. Ja on selge, et eriti vastutustundlikult tuleb tümber käia jäätmetega.

Veel üks inimjälg saarel – 1993 püstitas Finnair sinna monumendi reisilennukile Kaleva, mis Keri saare läheduses merre kukkus, kui punaarmee selle alla tulistas (1940).

Enne sõda pulbitses ka teistel lähisaartel tihe elu, mida praegusi tühermaid vaadates ei usuks kohe kuidagi. Kas hüljatud Eesti saarte saatus on pöördumatu? Ehk hakkavad tuumajaamade rajajate kõrval saarte vastu huvi tundma ka teised, märgates nende suvist paradiislikkust? Ehk märgatakse tuletornide maamärgilist magnetismi? Hea, et vähemalt Keri on peale mere, tuulte ja kajakate leidnud taas sõpru ka inimeste seas.

Eesti tuletornide hetkeseis

Eestis on ilmselt elaniku kohta rohkem tuletorne kui maailmas keskmiselt. Paljud ajaloolised tuletornid vajavad aga hädasti remonti.

Vajadus tuletornide järele olevat kadunud, Veeteede Amet on nende vastu huvi kaotamas. Ometi on tuletornid üks Eesti ajalooväärtustest. Võrdluseks: kuigi Toompea kindlus ja Tallinna linnamüür enam Kaitseväele ei kuulu (ja vajavad pidevalt korrastamist), ei kahtle keegi, et need on linna jaoks aardepada.

Ülemaailmne organisatsioon The ­International Association of Marine Aids to Navigation and Lighthouse Authorities arvas 100 maailma silmapaistvama tuletorni-arhitektuurimälestise hulka kuus Eesti tuletorni: Kõpu, Suurupi alumine, Keri, Pakri, Tahkuna ja Ruhnu.

Tuletornidest on hakanud ilmuma raamatuid, näiteks Kaido Haageni südamlik ja ülevaatlik “Eesti tuletornide lugu”.

Äsja avati Arhitektuurimuuseumis ülevaatlik tuletorninäitus, mille koostasid Sandra Mälk, Sirli Naska, Carl-Dag Lige, Matis Rodin, Mait Väljas ja Leele Välja. Näitus on avatud 5. juunini.

18. mail toimub Arhitektuurimuuseumis ka tuletornide teemaline konverents.