Olles raamatuga poole peal, saatsin sõbrannale SMSi: “On 2 varianti: kas ma olen loll blondiin või on see hea raamat.”


Eelkõige on tunda seda, et autor on suurepärane stsenarist. Inimene, kel on lisaks verbaalsele olemas ka visuaalne ja ruumiline mõtlemine. Asi jookseb visuaalsete piltide hästiorganiseeritud jadana, karakterid on hämmastavalt veenvad ja jõulised. Presentatsioonil märkis Kerttu, et see on raamat telekasõltlastele. Täpsustaksin, et kvaliteetseriaalide vaatajaskonnale. Kui teile meeldivad “Seks ja Linn”, “Mulla all” vms, meeldib teile küllap ka “Küpsiseparadiis”. Ja pisukesed krimiseriaalide mõjud on siin ka.


Neli erinevat peategelast nagu “Seksis ja Linnas”. Cärolyn (17) – Carrie; Tia (33) – Samantha; Annika (29) – Charlotte; Karin (56) – Miranda. Need on naljaga pooleks otsitud seosed... ja see on raamat, mis kutsub mängule.


Kergestiloetav, ent vaimukas (mitte vaimutsev) lektüür. Kannatab ka mitu korda suvalisest kohast lugemist nagu hea seriaal vaatamist. Mina jõudsin viimaselt leheküljelt ringiga esimesele tagasi ja avastasin unustatud, kuid olulisi seoseid. Kui millegi üle nuriseda, siis lõpp läheb ehk natuke magusaks. Õnneks alles paaril viimasel leheküljel. Mäng on nagu liiga lõpuni mängitud ja otsad liiga kokkusõlmitud...


Ka kohalikel eestindamise fännidel on põhjust Kerttu auks klaase tõsta. Erinevalt jälgikõlalistest eestindustest stiilis “jatsmuusika” või “poodlema” kõlab “küpsiseparadiis” suburbia kohaliku vastena igati apetiitselt ja vaimukalt. Loodetavasti jõuab see sõna ka massikasutusse! Ja neid tabavaid keeleuuendusi jagub Kerttul teisigi.