25.04.2008, 00:00
Kes ei riski, joovad šampust
Veiko Märka tutvus Nuku- ja Noorsooteatris Vene kaardipõrgute kuratliku atmosfääri ja alatute petuskeemidega.
Nikolai Gogol. “Mängurid”
Lavastaja Jevgeni Ibragimov.
Osades Vahur Keller, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Anti Kobin, Ingrid
Isotamm, Toomas Kreen, Taavi Tõnisson jt.
Esietendus Eesti Nuku-
ja Noorsooteatris 29. märtsil.
Täiskasvanutele
mõeldud marionetiteater on üllas ja uhke kunst, sest nii
töömahukat, keerulist ja kummastavat kunstilist vormi õigustab
üksnes väga hea idee. Gogoli “Mängurite”
lavaletoomisel oli see olemas. Hasartmängusõltlased on oma
olemuselt marionetid. Nii elus kui laval. Seda teadmist võimendab
lavastuse ehmatav lõpustseen. Nii näemegi laval “Mängu
suure algustähega”, mis oma mängijaid pillutab nagu torm paate.
Andrus Kivirähk on kirjutanud, et näidendi lavaletoomine
on nagu teatejooks, kus autor läbib üksnes esimese etapi ja
kogutulemus sõltub ülejäänutest. Nukuteatris on üks
etapp rohkem – lisandub näitlejate ja nukkude vaheline teatevahetus.
Märksa suurem kui tavateatris on ka kunstniku panus. Pealegi on
“Mängurite” avaetapi jooksja juba 150 aastat surnud.
Lavastuse võtmeks kujunes lavastaja Jevgeni Ibragimovi ja kunstnik
Pavel Hubi?ka õnnestunud “teatevahetus”. Eri suuruses
nukkude kontrast, karmid infernaalsed värvid – must ja punane
(võimalik, et kunstnik lähtus kaardimastide värvidest) –
ning nukud, mis “Pehmete ja karvaste” vaataja voodi alla
peletaksid, moodustavad kompaktse ansambli. Valgusega ollakse ihned, seda
jagub lavale ikka vaid sõõri kaupa. Foon on must,
väljendades teadmatust mängu tulemuse, laiemalt võttes aga
üldse mängija saatuse kohta.
1843. aastal kirjutatud
“Mängurid” ei ole dramaturgiliselt võrreldav Ibragimovi
aastataguse lavastusega samas teatris – Maria Lado “Väga
lihtsa looga”. Teine lummaks ka lihtsalt lugedes,
“Mänguritele” on märksa rohkem lavaelu sisse puhuda
tulnud. Samas on sellegi süžee piisavalt haarav ja kriminaalne. Et
kaardimängukirg ja pettused haljale oksale ei vii, aimub siiski juba enne
etendust – muidu poleks see Gogol, vaid Hugo Raudsepp. Ibragimovi
järgmine töö Nuku- ja Noorsooteatris – “Oskar ja
Roosamamma” – tõotab jällegi omamoodi põnev
tulla, sest Rakvere teatri lavastuse kujul on ju võrdlus varnast
võtta.
Kuivõrd näitlejad on
“Mängurites” nähtamatud, siis nende rollist eriti
rääkida ei saa. Nukulavastuses, kus pidevalt on laval neli-viis
nukku, oleks soleerimist raske ette kujutadagi.
Seda enam
“Mängurites”, kus üht nukku liigutavad mitu
näitlejat. Ainult Vahur Kelleri Ihharev (peamiselt küll Ihharevi pea
ja hääl) on pidevalt vaataja tähelepanu keskpunktis, aga tema
lugu see ju põhimõtteliselt ongi.
Gogoli kirjeldatav
kaardimängukultus Venemaa eliidi seas on kultuurilooliselt arusaadav, kuid
siiski omapärane. Pole eriti kuulnud, et baltisaksa mõisnikud sama
viljelenuks, eriti tüssamisstrateegiate väljatöötamise
vallas. Gogoli vaatlusobjekti ei saa tänapäeva
kasiinosõltuvusega samastada. Venemaa mõisnike jaoks oli
kaardimäng staatuse sümboliks ja elustiiliks nagu
tänapäeval ATVde või skuutritega sõitmine.
Tüssamine oli norm, milles võisteldi nagu praegu
lumelauasõidus. Et keegi kukub ja haiget saab, oli selle juures
elementaarne.
Mitte nagu tänapäeval, kus end paljaks
mänginu hakkab varastama, läheb vangi või tapab koguni enda ja
oma pere maha – lühidalt, muutub ühiskonna heidik
uks. Õndsa Gogoli ajal, vastupidi, olid sa seda lugupeetum mees, mida
rohkem mõisu või pärandusi maha mängisid. (Mis muidugi
ei välistanud ka enesetappu.)
Kui kasiinos nohiseb igaüks
omaette, siis “Mängurites” on hea seltskond omaette
väärtuseks ja enne paljakspügamist ohvrile komplimentide
tegemine lausa omaette teadus (“Kui lubate, teen õige pisikese
panga”). Näidendi fraasi “mängus pole ülemusi ega
alluvaid” võib võtta kui tahes laia sotsiaalse
üldistusena. (Iseasi, et Gogol toob välja ka kaardilauataguse
hierarhia: suuremad petised, väiksemad petised ja lihtsalt lollakad.)
Näidendi filosoofia on tapvalt loogiline: “loomulikult
üks kahest: kas kaotad või võidad”, “igaüks
kaotab varem või hiljem”, “kuidas saaks võitjaid
olla, kui kaotajaid ei oleks”.
Mina isiklikult pole kunagi
aru saanud, kust need hasartmängu lollid välja võetakse, kelle
arvel võitjad rikastuvad. (Kaardimängust kui meelelahutusest
küll, aga need on teised mängud.
Pokkerit või
atškood niisama lõbu pärast mängida oleks ju päris
jabur.)
Tuleb meelde ka vene kõnekäänd “kes
ei riski, see šampust ei joo”. “Mängurites”
joovad šampust just need, kes ei riski, ja kusagilt ei paista, et tegu
oleks erandliku juhtumiga.