Lavastaja Jevgeni Ibragimov.

Osades Vahur Keller, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Anti Kobin, Ingrid Isotamm, Toomas Kreen, Taavi Tõnisson jt.

Esietendus Eesti Nuku- ja Noorsooteatris 29. märtsil.


Täiskasvanutele mõeldud marionetiteater on üllas ja uhke kunst, sest nii töömahukat, keerulist ja kummastavat kunstilist vormi õigustab üksnes väga hea idee. Gogoli “Mängurite”

lavaletoomisel oli see olemas. Hasartmängusõltlased on oma olemuselt marionetid. Nii elus kui laval. Seda teadmist võimendab lavastuse ehmatav lõpustseen. Nii näemegi laval “Mängu suure algustähega”, mis oma mängijaid pillutab nagu torm paate.


Andrus Kivirähk on kirjutanud, et näidendi lavaletoomine on nagu teatejooks, kus autor läbib üksnes esimese etapi ja kogutulemus sõltub ülejäänutest. Nukuteatris on üks etapp rohkem – lisandub näitlejate ja nukkude vaheline teatevahetus. Märksa suurem kui tavateatris on ka kunstniku panus. Pealegi on “Mängurite” avaetapi jooksja juba 150 aastat surnud.


Lavastuse võtmeks kujunes lavastaja Jevgeni Ibragimovi ja kunstnik Pavel Hubi?ka õnnestunud “teatevahetus”. Eri suuruses nukkude kontrast, karmid infernaalsed värvid – must ja punane (võimalik, et kunstnik lähtus kaardimastide värvidest) – ning nukud, mis “Pehmete ja karvaste” vaataja voodi alla peletaksid, ­moodustavad kompaktse ansambli. Valgusega ollakse ihned, seda jagub lavale ikka vaid sõõri kaupa. Foon on must, väljendades teadmatust mängu tulemuse, laiemalt võttes aga üldse mängija saatuse kohta.


1843. aastal kirjutatud “Mängurid” ei ole dramaturgiliselt võrreldav Ibragimovi aastataguse lavastusega samas teatris – Maria Lado “Väga lihtsa looga”. Teine lummaks ka lihtsalt lugedes, “Mänguritele” on märksa rohkem lavaelu sisse puhuda tulnud. Samas on sellegi süžee piisavalt haarav ja kriminaalne. Et kaardimängukirg ja pettused haljale oksale ei vii, aimub siiski juba enne etendust – muidu poleks see Gogol, vaid Hugo Raudsepp. Ibragimovi järgmine töö Nuku- ja Noorsooteatris – “Oskar ja Roosamamma” – tõotab jällegi omamoodi põnev tulla, sest Rakvere teatri lavastuse kujul on ju võrdlus varnast võtta.


Kuivõrd näitlejad on “Mängurites” nähtamatud, siis nende rollist eriti rääkida ei saa. Nukulavastuses, kus pidevalt on laval neli-viis nukku, oleks soleerimist raske ette kujutadagi.


Seda enam “Mängurites”, kus üht nukku liigutavad mitu näitlejat. Ainult Vahur Kelleri Ihharev (peamiselt küll Ihharevi pea ja hääl) on pidevalt vaataja tähelepanu keskpunktis, aga tema lugu see ju põhimõtteliselt ongi.


Gogoli kirjeldatav kaardimängukultus Venemaa eliidi seas on kultuurilooliselt arusaadav, kuid siiski omapärane. Pole eriti kuulnud, et baltisaksa mõisnikud sama viljelenuks, eriti tüssamisstrateegiate väljatöötamise vallas. Gogoli vaatlusobjekti ei saa tänapäeva kasiinosõltuvusega samastada. Venemaa mõisnike jaoks oli kaardimäng staatuse sümboliks ja elustiiliks nagu tänapäeval ATVde või skuutritega sõitmine. Tüssamine oli norm, milles võisteldi nagu praegu lumelauasõidus. Et keegi kukub ja haiget saab, oli selle juures elementaarne.


Mitte nagu tänapäeval, kus end paljaks mänginu hakkab varastama, läheb vangi või tapab koguni enda ja oma pere maha – lühidalt, muutub ühiskonna heidik uks. Õndsa Gogoli ajal, vastupidi, olid sa seda lugupeetum mees, mida rohkem mõisu või pärandusi maha mängisid. (Mis muidugi ei välistanud ka enesetappu.)


Kui kasiinos nohiseb igaüks omaette, siis “Mängurites” on hea seltskond omaette väärtuseks ja enne paljakspügamist ohvrile komplimentide tegemine lausa omaette teadus (“Kui lubate, teen õige pisikese panga”). Näidendi fraasi “mängus pole ülemusi ega alluvaid” võib võtta kui tahes laia sotsiaalse üldistusena. (Iseasi, et Gogol toob välja ka kaardilauataguse hierarhia: suuremad petised, väiksemad petised ja lihtsalt lollakad.)


Näidendi filosoofia on tapvalt loogiline: “loomulikult üks kahest: kas kaotad või võidad”, “igaüks kaotab varem või hiljem”, “kuidas saaks võitjaid olla, kui kaotajaid ei oleks”.


Mina isiklikult pole kunagi aru saanud, kust need hasartmängu lollid välja võetakse, kelle arvel võitjad rikastuvad. (Kaardimängust kui meelelahutusest küll, aga need on teised mängud.


Pokkerit või atškood niisama lõbu pärast mängida oleks ju päris jabur.)


Tuleb meelde ka vene kõnekäänd “kes ei riski, see šampust ei joo”. “Mängurites” joovad šampust just need, kes ei riski, ja kusagilt ei paista, et tegu oleks erandliku juhtumiga.