Kes kaitseb keda?

Mare Tralla näitus “Kaitstud” Tallinna Kunstihoone galeriis, kuni 22. märtsini.

Mare Tralla eksponeerib videot, fotosid ja maale, mis kõik käsitlevad üksikisiku suhet erinevate ühiskonna poolt väljapakutavate kaitse- ja turvasüsteemidega.

Turvalisus on arenenud demokraatias üks põhiväärtusi. Mis on tegelikult loodusseaduste vastu, sest kõikide inimeste elushoidmine iga hinnaga välistab loodusliku valiku ja põhjustab planeedi ülerahvastatust. Üksikindiviidi jaoks on see aga muutunud loomulikuks elukeskkonnaks, kus tuleb endiselt täita loodusseadusi – jätkata elu. Kui selleks on vaja kasutada vananemisvastast kreemi, antibakteriaalset pesuvahendit ja turvakaameraid, siis tuleb seda teha, muidu jääd teistele alla ja sured varem välja.

Kahtlemata on kogu sellel kremplil ka oma negatiivsed kõrvalmõjud, mis võivad lõppkokkuvõttes ikkagi viia inimkonna väljasuremiseni. Aga me ei saa kõiki protsesse nagunii kontrollida ja selline soovgi on osa paranoiast, mille on tekitanud inimmõistuse kõikvõimsuse ideoloogia.

Mare Tralla ei ürita midagi kontrollida, pigem aru saada, mis toimub. Kõigepealt on ta oma kehale kirja pannud, mis kõik teda kaitseb – alates kolmekordsest 50+ UVA päevituskreemist kuni loomingu vabakasutuse litsentsini. Korduvast kustutamisest ja ülekirjutamisest muutuvad tekstid kehal hägusteks ja suubuvad lõpuks ühtlaselt määrdunud laiguks.

Videos näeme kunstnikku lillelises seelikus, mille igas õies on tegelikult jälgimiskaamera. Kõrval on salvestised nii seelikust väljapoole kui ka sissepoole filmitud materjalist. Ka näituseruumis on üks kaamera, kaetud roosa heegeldatud ümbrisega ja suunatud näitusekülastajatele. Pilti näeb seina äärde laotatud heegeldatud naisterahva vulvast. Küsimust, mis ikkagi saab salvestistest, logifailidest jm kollektiivse jälitusmaania jääkproduktidest, ei ole esitatud mitte ainult kunstisaalis, vaid ka näiteks riigikogus.

Ka maalidel on kujutatud turvakaameraid eri linnadest. Ülitehnoloogiline ja -sotsiaalne teema saab värvi ja lõuendi kaudu isikliku puudutuse, millel samas puudub pretensioon geniaalse kunstniku unikaalsele käepuudutusele.

Mare Tralla võlu peitub selles, et ta oskab oma loomingus ühildada isikliku ja sotsiaalse, tehnoloogilise ja kehalise, ratsionaalsuse ja improvisatsiooni. Tänu sellele on vaataja meeled ja funktsioonid tegevuses ning sõnum jõuab eri kanaleid pidi kohale.