Kes meist siis ei tahaks olla Peeter Allik*
Peeter Alliku äsja Vaalas väljas olnud 43 graafilist lehte annavad põhjust
lähemalt vaadata, mis mehega tegu. Need pildid on valminud kümne aasta jooksul.
Peeter on aeglane, aga põhjalik.
Teda tuntakse Kursi koolkonna ühe edukama
liikmena. Kõigepealt tutvusid omavahel Priit Pangsepp ja Ilmar Kruusamäe.
Albert Gulki ja Allikut kohtasid nad 1988. aastal tänaval 20 kopika eest oma
koolitöid müümas. Allik on tõepoolest Kursist pärit. “Kruusamäel on seal
põlistalu ja mets, ta käib seal kaikaga metsavargaid eemale peletamas,”
selgitab Allik. Ülejäänud on ka enamasti maalapsed, aga mujalt.
“Tallinnas
oli olustik kunstitandril suhteliselt liberaalsem,” räägib Allik koolkonna
tekkepõhjustest. “Tartus oli lihtsalt vaja tekitada mingi väike ring, mis
suudaks läbida suletud ringi kas või korraks.”
Praegu on kunstimaailmas
levinud arvamus, et kursikad on hajumas. Ise nad nii ei arva. Erinevates
stiilides töötavad kunstnikud saavad hästi läbi ja on ühel pool rindejoont
kummalistes Tartu kunstielu intriigides. Allik intriigitseda ei viitsi, ta on
pagenud Pärnusse.
Peeter Allik on kunstnik olnud niikaua, kui ta mäletab.
Kui näiteks koolkonnakaaslasest Marko Mäetammest sai kunstnik tänu pea ees
rattalt mahakukkumisele, siis meie kangelane ei hoolinud ka karmist
lapsepõlvest kolhoosikorra tingimustes, vaid maalis, joonistas ja fotografeeris
juba koolipõlves. “Ahvatleti küll pahale teele. Taheti Puurmanni koolis
traktoristiks õpetada.” Küsin, kas traktorijuhtimine on siis selge. “Kolm korda
käisin eksamitel. Lõpuks anti load selle tingimusega, et ma pidin lubama mitte
kunagi traktoriga sõita.”
Õpinguid Tartu kunstikoolis hakkis kaks aastat
nõukogude armees. Tundub, et erinevalt paljudest põlvkonnakaaslastest see
institutsioon Allikule mõju ei avaldanud, tema närvikava on nii
kõrvaltvaatajate kui ligidaste arvates täiesti korras. Küll aga tunnistab ta,
et üht-teist on talle külge jäänud kunstiõpingutest, mis iseenesest ei ole
andeka inimese puhul sugugi reegliks.
Peeter Allik lõpetas Tartu ülikooli maaliosakonna, veetes vahepeal aasta
Tallinnas kunstiakadeemias graafikaga tutvudes. “Seal graafika erialal on nii,
et iga päev on kolm tundi joonistamist, nagu mingid sportlased jooksevad
hommikul kohale, söed käes,” imestab Allik pealinna karmi korra üle. “Tartus
mõjutasid koloristid, nagu Imat Suumann, paratamatult. Ega tegelikult ma seda
värvimaailma enne nii väga ei jaganud.”
Praegu õpetab Allik ise, seda Pärnus
Academia Gratas. “See, mis jääb monumentaalmaali ja graafika alla ja mis annab
algbaasi joonistamises ja maalimises, pluss see osa, mis jääb
traditsioonilisest nongratalusest välja, see biennaalikunsti osa, mida nongrata
sisuliselt eitab,” selgitab ta oma rolli tegevuskunstile keskendunud
õppeasutuses.
Selgituseks peab ütlema, et endises sõltumatus kunstikoolis
Academia Non Gratas ja praeguses Kunstiakadeemia kolledžis Academia Gratas on
tehtud ka teoseid, mis võiksid vabalt kuskil biennaalil olla.
“Seda küll,”
nõustub Allik. “See eitus ei ole mingi põhimõtteline eitus, see on just
põhimõtteline, et nad lihtsalt põhimõtteliselt ei osale.” See äärmiselt
ebaloogiline lause selgitab väga loogiliselt (non)gratalust ja ühtlasi ka seda,
et Allik sobib sinna. Ta näeb seal ka oma lähitulevikku. “Aga mitte muidugi
pensionini, mingiks selliseks naljakaks õppejõuks küll ei taha hakata, kes raha
pärast kuskil istub.” Grata tegevjuht Al Paldrok arvab, et Alliku õpetamistempo
on väga aeglane.
Raha pärast ei tee Allik suurt midagi. Enamiku ajast on ta vabakutseline
olnud. “Kursi koolkond – eks see ole ka selline väike kommuun. Natuke oleme
pilte müünud, siis oleme ühiselt mingeid haltuurasid teinud, selliseid kord
viie aasta jooksul. Nagu ikka see kunstniku elu on. Tööl olen ka käinud, paar
raamatukujundust olen teinud.” Varasematest töökohtadest meenutab ta
kultuurifestivali Dionysia ja lasteajakirja Põmmu kujundamist. Kunstiturusse ta
eriti ei usu. Siiski on Alliku graafika päris populaarne meil ja kaugemal.
Peale muuseumi on olnud ka mõningaid suuremaid oste erakogudesse. Näiteks tõid
talle mingid anonüümseks jääda soovivad hiidlased hunniku raha, kuulutasid
maali “Oksendav tüdruk” enda omanduseks, kuid jätsid selle kunstniku kätte ja
soovitasid seda edaspidigi näitustele panna.
“Aga selline kunstitootmine,
nagu oli 20. sajandi modernismis, kui ühed vorpisid eluaeg mingeid teravate
servadega abstraktseid pilte ja teised ähmaste servadega, siis see ei paku
absoluutselt mingit perspektiivi,” võtab ta kokku oma loomingulise ja ärilise
kreedo.
Karmi ütlemisega, seda nii kunstist rääkides kui seda tehes, aga
muidu rahumeelne Peeter Allik oli üks väljavalituid Lennart Meri ja Olev Subbi
koostatud näitusele, kus ülistati maalikunsti traditsiooni. “Mis traditsioonid
siin Eestis ikka nii väga on. Võibolla Egiptuses on püramiidide ehitamise
traditsioon. Kui mingi traditsioon ongi siin Eestis, siis ehk rändavad
üliõpilased, väikesed ülikoolid, teatud vabadus otsinguteks.” Tal on neile
maalikunsti pühi traditsioone kummutavaile seisukohtadele ka põhjendus.
“Optiline värv on tegelikult hoopis teistsugune kui segatud värv. Segad punase,
sinise ja kollase kokku, tuleb sul mingi tumehall. Kui sa optilised värvid
liidad, siis peaks nagu valge tulema. See on täiesti erinev maailm. Ma ei arva,
et see manuaalne värvisegamine tingimata vajalik oleks, värve saab õppida ka
arvutis või fotograafias. Aga see on lihtsalt niivõrd lihtne väljund
katsetamiseks, sodimine on ju lapsest saadik selge. Värvipliiatsite ostmiseks
ei lähe üldse raha vaja, spray-mehel ei ole ka raha vaja, et poest neid
95krooniseid värve varastada.”
Ilmselt mõistsid oma eksitust ka härrad Meri
ja Subbi, kui Peeter esindusnäitusele tüdrukut sööva tiigriga pildi tõi.
Välismaale jätkunäitustele ega kataloogi teda enam ei võetud.
Üks põhjus,
miks Peeter siiski maalib, ongi selle tegevuse suhteline odavus. Hiiglaslikud
lõuendid, ise krunditud, käivad rulli, raamid kruvitakse lahti ja lähevad
korduvkasutusse. “Kogu see kultuurkapitali raha, mis läheb paari fotosuurenduse
peale, selle eest saaks tegelikult paar korralikku maalikunstnikku välja
õpetada,” leiab Allik.
Tegelikult suhtub ta sellesse niinimetatud biennaalikunsti ehk
nüüdisaegsesse kunsti suure sümpaatiaga. Kunst ei ole Alliku jaoks lahinguväli,
kus võitlevad traditsiooni ja uuenduse leerid. 1990. aastate keskpaiku tegi ta
ka ise installatsiooni tüüpi asju. “Aga praegu ma olen maali märgis ja
narratiivsuses niivõrd sees. Kuigi tegelikult kunstivaatajana ega mulle ei
meeldigi maalinäitus. Võib-olla see ongi viga, tõeline geenius, kes ikka tahab
läbi lüüa, see peab olema selline, kellel uudishimu ülejäänud kunsti vastu
puudub.” Allik leiab tavapärasel pildikunstil olevat veel ühe eelise: see ei
sõltu kontekstist, seda võib panna kuhu iganes. “See võib olla
külakultuurimajas või biennaalil, seal on mingi teistlaadi vabadus
sees.”
Aga alati pole see siiski nii. Kui Eesti-Flaami näitus “10 PAAR”
Belgiasse rändas, oli esialgses kujunduskavas mõte panna Alliku pildid, millest
ühel lähenes grillkanale ähvardav türa ja teisel võis näha kakatriibuga
WC-potti, ühte ruumi flaami kunstnikuga, kes oli valmistanud penoplastist
abstraktseid skulptuure. “See on midagi nii softi, kui veel vähegi annab,”
kommenteerib Allik ja muigab. “Tänapäeval päris selline provokatsioon, et siin
on teile kakajunn, sööge see ära – see on tõenäoliselt kahepoolne kokkulepe, ma
usun, et kui me oleksime Belgiasse ei tea mis asjad kaasa võtnud, siis oleks
samamoodi noogutatud ja naeratatud ja kõik oleksid tikuvõileibu söönud – ega
sellest midagi hullu ei oleks juhtunud.” Ometigi oli juhtum, kui flaam Alliku
välja viskas sõnadega, et see on mingi barokne kitš, ainus kord, kui ma olen
näinud teda tõsiselt solvununa.
Allik on endale ise hea mänedžer. Temaga on
meeldiv koostööd teha, tal on alati kõik vajalikud fotod ja CVd olemas, ta loeb
meili ja vastab telefonile, ta tuleb kohale, kui on lubanud, ega tekita
mõttetuid sekeldusi. Kõige hullemal juhul jääb lihtsalt kuhugi magama. “See on
minu kontseptsiooni sees. See ei ole see kunst, mis peaks tekkima trükipressi
juures, kui pannakse mitu kihti värvi. Kunst peaks ikkagi tekkima pildi ja
vaataja kokkupuutel. Seda ma olen endale juba alguses selgeks teinud, et mina
pean pildi viima vaatajani ükskõik mis moel. See ei ole kommertsmänedžeri huvi.
Samas, paljud pildid on ka otseselt selle jaoks tehtud, et naiivselt maailma
parandada või midagi sellist. Miks ma peaksin neid siis vangoghlikult varjama
kuskil kapi taga sada aastat, kui nad on määratud just täna inimesteni
jõudma.” Kas maailmaparandamine on õnnestunud ka, kas midagi on
paranenud, küsin.
“Oh jumal, kindlasti on paranenud!”
*Peeter Alliku töö pealkiri
PEETER
ALLIK
Sündinud: 28.06.1966 Põltsamaal
Lõpetanud: 1993 Tartu
ülikooli maali eriala
Näitusi ja preemiaid: lugematul arvul, nii tänapäeva
kunsti kontekstis kui graafikatriennaalidel, eriti armastatud Poolas, Soomes ja
Austraalias
Tegevusalad: maal ja graafika
Hobid: lugemine ja
söögitegemine
Nõrkused: antikvaarsed raamatud ja söömine
Näituste ja teoste pealkirju:
Erastamisdokumentide põletamine
Kalmer
ja surm
Kes meist siis ei tahaks olla Peeter Allik
Kusev
kasakas
Konkreetsed lahendused
Maha valitsus, president käigu
persse
Meie kontseptsioon on filosoofia
Mina
Radikaalselt
korrektne
Seksikas saabas
Tarbetud nüansid
Vaikust lõhestas vali
kärgatus
ÜRO
XX sajandi saladused
