NSVL KANGELANE

Nõukogude Liidu kangelast Endel Puuseppa mäletatakse neist eestlastest, kelle rinda ehtis kangelase kuldtäht, vaat et kõige paremini. Seda juhul, kui kõrvale jätta Arnold Meri. Paljuski aitas siin kaasa Puusepa välimus, tema tuules lehviv suur valge habe. Ja lood tema kangelaslikest lendudest.

Sõja järel oli Puusepp tehtud mees - 1950-1963 oli ta ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe asetäitja ning 1964-1974 ENSV sotsiaalkindlustuse minister. Tähtsale mehele vabastati maja, mis kuulus kellelegi Nagelile. Omaniku üle lavastati kohtuprotsess ja ta pisteti trellide taha.

Veteranlendur nautis elu kuni Nõukogude Liidu kokkukukkumiseni. Siis hakkasid avalikuks tulema Puusepa patud - Tallinna ja Helsingi julmad pommitamised. "Teenekas veteran suri 18. jaanuaril 1996, ta ei kannatanud välja Eesti võimude mõnitamisi," seisab kirjas Venemaa sõjakangelaste kodulehel.

Kukkus Eesti kohal alla
Kui 22. juunil 1941 sõda algas, valmistus kapten Endel Puusepp parajasti jääluureks. Krasnojarski krais 1. mail 1909 sündinud Venemaa eestlane Puusepp sai lenduriks 1930. aastate algul ning aastast 1938 hakkas sooritama polaarlende. Lennud Põhja-Jäämere kohal olid selleks korraks lõppenud, juba järgmise päeva, 23. juuni õhtul maandusid nad ühes komandör Mihhail Vodopjanoviga Moskvas.

Puusepp meenutab memuaarides, et kodus käisid tema naine ja tütar ringi nutust punaste silmadega. Endel ise aga ootas kannatamatult komandöri telefonikõnet. Kas ikka võetakse neid lennuväkke? Telefon helises hilisõhtul - kõik oli korras. "Lendame rindele!" hõiskas Puusepp.

Puusepp ja teised polaarlendurid määrati ühte polku. Kaugpommitajate diviisi, kuhu see kuulus, komandöriks sai Vodopjanov. "Mind määrati pommituslennuki komandöriks," kirjutab Puusepp. Lennuk oli võimas neljamootoriline raskepommitaja TB-7.

Esimese lahinguülesande sai Puusepp 1941. aasta augusti algul. 10. augusti hommikul tõusid Leningradi lähedal asuvalt Puškino aerodroomilt õhku raskepommitajad ja võtsid kursi vaenlase pealinnale Berliinile. Juba mõni öö varem käisid Berliini pommitamas ka Saaremaalt startinud pommitajad. Nüüd oli siis kord Puusepa ja tema kaaslaste käes.

Umbes pool tundi enne sihtmärgini jõudmist ütles üks mootoritest üles ning lennuk hakkas paremale kiskuma. Kahe mehe, Puusepa ja Vodopjanovi jõul suudeti pommitajat siiski kursil hoida ning pommid heideti Berliini kohal alla. "See ta oli, Berliin, vaenlase pealinn."

Tagasilennul sai Puusepa lennuk Königsbergi kohal kuuma vastuvõtu. Pommitaja jäi veel küll õhku, ent üks tema kütusepaakidest sai killutabamuse ning sealt jooksis välja tonni jagu bensiini. Nüüd oli selge, et kodulennuväljani kütust enam ei jätku. Nii oligi, Virumaa kohal jäid mootorid seisma ja lennuk tegi Vasavere küla lähistel hädamaandumise sohu. "Vaat nii ma sattusin õnnetul kombel ja vastu oma tahtmist esmakordselt Eestisse, oma esivanemate maale..."

Mõnda aega põhja suunas kõndinud lendurid jõudsid taluni, kust otsustati teed küsida.

Peremeheks osutus 10-12aastane poiss, kes näitaski meestele tee kätte ja peagi jõudsid lendurid Orule omade juurde. Puškinos tagasi, selgus, et pommituslend Berliini läks maksma viis kaotatud lennukit. Puusepale aga kinnitati rinda Punalipu orden.

Nõukogude Liidu kangelane
Kuni kevadeni 1942 sooritas Puusep p kolmkümmend öist pommituslendu vaenlase tagalasse: Berliini, Danzigisse, Königsbergi. "Me pommitasime vaenlase vägede tagalat, "töötlesime" fašistide raudteesõlmi, aerodroome ja kindlustatud rajoone, aeg-ajalt heitsime partisanidele täiendust, laskemoona ja ravimeid," kirjutab Puusepp.

Aprillis 1942 andis Jossif Stalin kaugtegevuslennuväe ülemale kindralleitnant Aleksandr Golovanovile salajase ülesande. Seni pomme vedanud lenduritel tuli sihtpunkti toimetada väärtuslik "pagas" - Nõukogude Liidu välisminister Vjatšeslav Molotov. Esmalt Londonisse Briti valitsusega arvamusi vahetama ja seejärel Washingtoni, kohtuma USA presidendi Franklin Rooseveltiga. Omamoodi kurioosne oli, et kindral Golovanov soovitas parima ja ohutuma marsruudina üle vaenlase territooriumi lendamist. Kaaludes kõiki argumente, nõustus Stalin selle ettepanekuga.

28. aprillil tõusis komandör Sergei Asjamovi lennuk Moskvast õhku ja võttis suuna Inglismaale. Lennuki teine piloot oli Puusepp. Kuigi lend üle vaenlase territooriumi (ühtlasi ka üle Eesti) läks viperusteta ja lennuk Molotoviga maandus Londonis, lõppes kogu reis traagiliselt - Asjamov hukkus Inglismaal lennuõnnetuses. Kindral Golovanov kandis sellest ette Stalinile, kes pika vaikimise järel küsis: "Kohtumine Rooseveltiga peab kindlasti toimuma. Oskate te veel kedagi soovitada?" Kindral nimetas Puusepa nime ning Stalin nõustus.

Vastutusrikkale lennule, taas üle vaenlase territooriumi, asus Puusepp 15. mail 1942. Lend Molotoviga Ameerikasse läks õnnelikult, vaid maandumisel sai lennuk liiga järsu pidurdamise tulemusel veidi vigastada. Aga Molotovi toimetas Puusepp tervelt kohale ja ka tervelt tagasi Moskvasse. Sellesama Molotovi, kes ühes oma Saksa kolleegi Joachim von Ribbentropiga otsustas 1939. aastal Baltimaade saatuse. Kompartei liikmel Puusepal oli see muidugi ükskõik, pealegi valitsesid Eestit ju pursuid. Ja nüüd fašistid.

Kuu aega pärast Ameerikast naasmist autasustas NSVL Ülemnõukogu Presiidium Endel Puuseppa vastutusrikka valitsuse ülesande täitmise eest Nõukogude Liidu kangelase aunimetusega. Peagi järgnes ka tõus karjääriredelil. Oktoobris 1942 määrati alampolkovnik Puusepp 890. kaugtegevuslennuväepolgu komandöriks, millisel kohal ta teenis maikuuni 1946.

Tallinna pommitama!
Puusepa juhitud 890. kaugtegevuslennuväepolku kuulusid suured neljamootorilised pommitajad Pe-8, mida Vene arhiivides töötanud Soome ajaloolase Carl-Fredrik Geusti andmetel oli talvel 1944 üldse kokku umbes 20. Need lennukid olid ära jagatud kahe polgu - Puusepa oma ning V. A. Abramovi 25. kaardiväepolgu (endine 746. lennuväepolk) vahel. Sel Eestile traagilise 1944. aasta algul kamandas kaugtegevuslennuväge marssaliks tõusnud Golovanov, kelle käsul ja juhtimisel pommitati nii Helsingit kui ka 9. märtsil Tallinna.

Tol kohutaval ööl tampisid Tallinna ka Puusepa polgu pommitajad Pe-8. Ajakirjas Mir Aviatsii (nr 2, 1996) ilmunud artiklis Pe-8 lennukite kohta heidab lennundusloolane Vladimir Ratkin valgust ka Puusepa tegevusele. Kuu aega enne Tallinna südalinna hävitamist osales tema polk Helsingi lauspommitamises, mille käigus viskasid Puusepa poisid linnale ka viietonnise hiigelpommi.

Ratkini artiklist võib välja lugeda, et kaks viietonnist pommi heideti ka Tallinnale, neist ühe viskasid taas Puusepa poisid. "Viimast korda heideti FAB-5000 vaenlase objektidele 9. märtsil 1944 - Zelenski (25. kaardiväe polk) ja Oleinikovi (890. polk) juhitud lennukitelt." Kuigi Ratkin sihtmärki otse ei nimeta, o n Geust kindel, et tegemist oli Tallinnaga.

Et Tallinna pommitas just Golovanovi kaugtegevuslennuvägi, pole mingi saladus ja seda kinnitavad ka dokumendid. Säilinud on isegi kauglennuväe 6. kaardiväediviisi päevik 11. märtsist 1944, kus linna hävitamist üksikasjalikult kirjeldatakse ning mainitakse, et toimus üheksa tugevajõulist plahvatust. Kokkuvõtteks öeldakse, et "sihtmärgi pommitamine viidi läbi eriti edukalt, tekitades vaenlasele suurt kahju".

Üks väheseid, kes Puusepa osalust Tallinna pommitamises ei usu ja lausa eitab, on linnapea Edgar Savisaar. "Kuna Eesti ajakirjanduses viimasel ajal väga hoolikalt levitatakse seda versiooni, nagu oleks Puusepp osalenud Tallinna pommitamises Teise maailmasõja ajal, siis me püüdsime ka selle kohta mingeid andmeid saada. Meie niisuguseid andmeid ei saanud ja ma tahaks väga teada, millel põhinevad nende inimeste väited, kes seda kinnitavad," ütles Savisaar möödunud nädalal. On kaheldav, kas Tallinna linnapeaks sobib mees, kes võtab avalikult sõna Tallinna ja Helsingi pommitaja kaitseks.