Kes on indigolapsed?

Kultuuripsühholoog Linnar Priimägi näeb uue ajastu ootuses ja erilise lapse kui lunastaja tulemises mütoloogilisi seoseid.

Saksa psühholoogi Michael Winterhoffi raamatu vastset tõlget “Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” tutvustab Tiit Kõnnusaar 11.2.2010 Areenis pealkirja all “Indigolapsed või väikesed türannid?”. Ta kirjutab: “Uuest, nn indigolaste põlvkonnast, kes on meie hulka sündinud selleks, et vana, iganenud korda lõhkuda, on ilmselt kõik kuulnud. Räägitakse uute laste eriliselt tugevast tahtest, lapse soovist kõike omal viisil teha, omas tempos liikuda jne.” Kummatigi käib nõnda öeldu laste kohta üleüldse: alati on lapsed tahtnud uut ning omamoodi. Tiit Kõnnusaar küsib: “Aga kas indigolapsest võiks kasvada normaalselt käituv ja suhtlev inimene?” Küsime meiegi: mis puutub siia “indigo-”?

“Indigolapsed” on poolteaduslikult kujunenud määratlus. Eri autorite segastest kirjeldustest settib aga välja üks kultuurilooliselt oluline kontsept. Seda saab mõista vaid laiemal taustal. Universaalne mütoloogiline kujutlus on uue ajastu seostus mingi erilise lapse kui lunastaja sünniga. XX sajandi algul kirjutas saksa kirjanik Hans Thoma mälestusraamatus “Elusügisel”: “… Ikka uuesti ilmub laps, igavene noorekssaamine, puhtalt süütuna igavikust, Jumala läkitatud olend.”

Juba rooma kirjaniku Publius Vergilius Maro neljas ekloog (~-42/39) sõnastab kosmilise pöörde kontseptsiooni, mille kohaselt maailma ajalugu algab uuesti poisslapse sünnist aastal -40. Temas nähakse tulevast maailmavalitsejat, kes toob endaga kaasa raudaja lõpu ja kuldaja alguse:

“Lapsele, kès tuleb nüüd ning tèeb lõpu raudsele soole,

et kogu màailma peal inimtõug lööks lokkama kuldne,

hea ole, karske Lucina – Apollo, su vend, juba troonib…

Astu sa (käes on ju aeg) üliaulise kuulsuse särra,

oh võsu taevaste soost, Kõikväelise järglane kallis!”

Seda teksti on peetud Kristuse tuleku ettekuulutuseks ning Vergiliust austatud kui kristlikku tõde aimanud paganat. Sestap Dante Alighieri panigi “Jumalikus komöödias” (1321) Vergiliuse oma teejuhiks läbi põrgu ja puhastustule. Eepose teises osas “Puhastustuli” tunnustatakse Vergiliust:

… dicesti: “Secol si rinova;

torna giustizia e primo tempo umano,

e progenie scende da ciel nova.”

(“… Ütlesid: “Uus ajastu on tulekul, Õiglus naaseb ning inimkonna muistne õnnepõli algab uuesti, ja taevast saabub uus Jumala võsu.””)

Tõepoolest kordab Vergiliuse neljas ekloog Vana Testamendi esimese suure prohveti Jesaja (~-750) ettekuulutust (Js. 9:5): “Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst!”

Universaalseks kultuurilooliseks pöördeks kujuneski maagiliste võimetega Jumalapoja Jeesuse sünd. See sündmus on kinnistunud suurima läänekristliku tähtpäeva, jõuludena, mida tähistavad ka mitteusklikud. Lapsmaagi, võlupoisi (harvemini tüdruku) kujutlust kinnistab visalt uusmütoloogia. Võluvõimetega Peeter Paan, nimitegelane šoti kirjaniku James Matthew Barrie näidendis alapealkirjaga “Poiss, kes ei tahtnud suureks kasvada” (1904) ja hilisemates proosaraamatutes, sai kohe väga tuntuks. Tema tõelise kultuse rajas aga Walt Disney joonisfilm (1953).

Pärast Teist maailmasõda leidis seletamatult sooja vastuvõttu prantsuse kirjaniku Antoine de Saint-­Exupéry “Väike prints” (1943), mis avaldati autori enda illustratsioonidega. Poissmaag on prantsuse kirjaniku Maurice Druoni populaarse laste­raamatu nimitegelane Tistou, “roheliste sõrmedega poiss” (1957). Inglise kirjaniku J. K. Rowlingi romaanis jõudis 1997. aastal avalikkuse ette ülimenukas Harry Potter, tegelaskuju, kelle kultus tegi autorist viie aastaga miljardäri. Indigolaps peab maailma lunastajana evima maagilisi võimeid: lunastaja peab toime panema ime, tõestamaks, et ta esindab mingit kõrgemat väge, mis annab talle õiguse asuda kosmilise pöörde etteotsa.

Selgelt uusmütoloogiasse, ja mitte enam pelgalt kirjanduslikku, kuulub ka New Age’i usk salapäraste võimetega indigolastesse, kelle generatsioon olevat maailma nüüd üle võtmas. Inimevolutsiooni järgmise astmena esitletud lapsed said põlvkonnanime raamatust “Mõista oma elu värvide abil” (1982), kus autor Nancy Ann Tappe ütleb alates 1960. aastate keskpaigast olevat täheldanud indigovärvi auraga lapsi. Indigolaste usu (ja sellega kaasneva äri) rajas ameeriklastest abielu­paar Lee Carrol ning Jan Tober raamatuga “Indigolapsed. Uued lapsed on juba päral” (1998).

Indigolapsed ei ole niisiis mitte lihtsalt “viimasel ajal eriti halvasti käituvad lapsed”, vaid uue inimtõu kontseptsioon. Indigolaps käitub nagu väike aristokraat, kes on saatuse tahtel sattunud meie labase inimkonna hulka – nagu kerjuste sekka eksinud prints Mark Twaini lasteraamatus. Indigolapsi iseloomustab eriline täiskasvanulik suveräänsus (royalty) koos paranormaalsuseni tundliku meele ning silmapaistva visuaalse ja manuaalse loovusega, aadellik tahtmatus lävida endast madalamate inimestega ning järgida nende tavasid.

Isegi kui jutt mingist uuest “indigopõlvkonnast” on liialdus, võib säärase lapse universaalse tüübi ära tunda niihästi inglise kunstniku Thomas Gainsborough’ maalil “Poiss sinises” (1770) kui ka “sinise perioodi” P­ablo Picasso “Kahes akrobaadis koeraga” (1905). Picasso guašimaali kirjeldab tundliku pilguga kunstiteadlane ­Alfred Neumeyer täpselt just nagu indigolastest rääkides:

“… Nende noorus näib olevat valatud valmisvormi, mille vanus ulatub läbi köietantsijate ja silmamoondajate sugupõlvede. Sellepärast vaatavad nende silmad nii väsinult, sellepärast on nende suul niisugune kannatuste pitser, sellepärast paistab nooruse maski tagant vana nägu.” Aga nende olek ütleb: “Kuigi maa peal äratõugatud... kuulume ometi aadliseisusse, mis ei pärine siitilmast.”

Eestist võib leida ka hoopis varasema pildi indigolapsest – selleks on Benjamin von Blocki “Noormehe portree” (1663), minu meelest parim teos Kadrioru kunstimuuseumis.

Indigolapsed on üks peen inimtõug. Nende iseloomustuseks ei saa öelda: “Kui laps ei taha täna kotletti süüa, siis tuleb teha ka kalapulki”!