Kes on need Evitad, Mata Harid, Eva Braunid?

Vaino Vahing kiidab Vanemuise “Evitat” ja küsib, on nad naisõiguslased, või aferistid, avantüristid.

“Evita”. Tim Rice’i ja Andrew Lloyd Webberi muusikal. Tõlge Hannes Villemson ja Peeter Volkonski. Lavastaja Tiit Ojasoo. Kunstnik Ene-Liis Semper. Dirigent Tarmo Leinatamm. Koreograaf Jüri Nael. Peaosades Siiri Sisask, Veiko Täär, Tõnis Mägi ja Aivar Tommingas.

Eelviimasele etendusele ei saa minna ettavalmistamatult. Nii ma siis vaatasingi veel kord – ei tea juba mitmendat korda poolelijäetud – Evita videovarianti, et story’ga, või eestikeelselt looga, kursis olla, muusikast rääkimata. Kohustas ju mind lubadus kirjutada arvustus. Mind lohutas, et eelmise muusikali, õigemini opereti, arvustuse olin kirjutanud 1973 Vanemuise “Trembita” lavastuse kohta.
Taustaks niipalju, et pool tundi enne algust olid A-sektoris ainult mõned vabad kohad! Teatridirektor Jaak Viller oli ise kohal, abiks hiljaks jäänuile kohaleidmisel. Loomulikult ka turvamehed!  Hoiatati, et hoiaksime piletid alles, neid minevat vaja ka pärast vaheaega.
Ja mürtsuski muusika Tarmo Leinatamme kepi all. Hasartne, tempokas, õigemini täis rütmi. Ja arvustuse alguread olidki käes – meenusid Mati Undi kolmekümne aasta tagused elamused tollase Vanemuise vabaõhuetendusest “Mikumärdi”. Perspektiivitunne pole mind kunagi alt vedanud, ja ka seekordsed nostalgilised assotsiatsioonid polnud juhuslikud. Unt on kirjutanud (vt Vaino Vahing. “Thespis”. Ilmamaa, 1997, lk 134–135): Ühel õhtul saabusin linna, kus kõik tuttavad olid laiali sõitnud – kes suvitama, kes maale. Vedelesin tükk aega garderoobis. Hämardus, oli halb ennast peeglist näha, maja oli tühi, keegi ei laulnud nagu talvel. Äkki tuli meelde, et just täna õhtul mängitakse vabaõhulaval “Mikumärdit”. Läksin Tähtverre ja nägin oru nõlvakul järgmist vaatepilti: all, nagu kausi põhjas, toimus etendus. Pidevalt hämardus ja paksud mustad äikesepilved katsid kogu taeva etenduse kohal. Ja etendus oli pisike ja armetu selle sünge laotuse all. Laululava katvad, muru markeerivad presendid laperdasid vihmaeelse tuule käes, valjuhääldajate juhtmed kõikusid ja tekitasid raginat, tuul viis hääled mikrofonidest mööda. Näitlejad oli väikesed nagu sipelgad. Dekoratsioon koosnes papist talumajadest, nende vahel plastikaadile valatud tiik. Istusin ülal oru kaldal, kui minu juurde tulid paar sõpra, ühel lõõtsmoonik kaenlas.
Polnud me siis veel kuulnud Andrew Lloyd Webberist, Tim Rice’ist rääkimata. Kuigi jah, Unt oli see, kes meile mängitas “Jesus Christ Superstari”. Superstaar ise tuli meie juurde aastaid hiljem.
Üheksakümnendate keskel taheti Vanemuises laval kasutada “Catsi” muusikat, kuid autoriõiguslike tehingute ja arusaamatuse tõttu keelati see ära. Näidati ainult kontrolletendusena kitsamale, suletud ringkonnale. Nüüd jõuti siis Weberi ja Co’ga kokkuleppele, ja kõik sai ametliku käigu. Asi on niivõrd edenenud, et ühele etendusele tuli kohale isegi sir Tim Rice isiklikult. Ta ülivõrdeline hinnang Evita kohta on üldteada, ei hakka seda kordama, kuid minu tagasihoidlik kommetaar oleks, et kui mind või Unti, või Tättet mängitanuks kuskil Kolõmas, polnuks meiegi kiitustega kitsid.
Ja nüüd siis “Evitast” Tartu raeplatsil. Ei tea, kas soovitaks enne vaadata videovarianti, sest nii selles kui ka raeplatsi etenduses haakusid üksikud süžeeliinid hapralt. Argentinast kuulnuile, kuid selle maa “vabadusvõitlusega” mitte kursisolijatele jäi kogu loost siiski üpris kasin ja traageldatud üldmulje. Aga see polnud määrav. Seekord jäi peale Vanemuine.
  
Kõigepealt siis etenduse ääristustest. Tõlge oli täpne, ütleksin: suupärane, mitteoriginaalitsev. Võib-olla sellest, et usaldan Hannes Villemsoni teatraalset keeletaju. Volkonski on minu jaoks ikka Volkonski ja selleks ta ka jääb, ei rohkemat. Tunnustus ka kunstnik Ene-Liis Semperile, ja eelkõige selle pärast, et vaatamata visuaalsele, argentiinalikule kirevusele jäi ta diskreetselt pädevaks eesti maitses ja mõjus värskendavalt etenduse lõpuni. Koreograafiat jälgisin erilise hoolega, sest kunagise balletomaanina ei salli ma elementaarseid libastumisi. Ja ega neid polnudki. Mõjus eelkõige see, et koreograafia oli muusikaliselt põhistatud, või vastupidi, mis lõi rütmi, mis võimutses algusest lõpuni ja tingis paljuski kogu etenduse menu, võidukäigu. Tekkis kummaline kahtlus, et taolise muusika ja koreograafia sünkroonsuse lõid Toomas Lunge, Tarmo Leinatamm ja koreograaf Jüri Nael vast astikuse mõistmise teel.
 
Nüüd oleme siis jõudnud lavastajani. Ausalt öeldes pole ma Tiit Ojasoo lavastajateed hoolikalt jälginud, seepärast oleksin pigem tagasihoidlik, mis jätaks ta loometeele kohta järgmistele saavutustele. Lavastaja kiituseks olgu siis minupoolselt, et ta on kõik lavastuslikud elemendid väga otstarbekalt ja hea maitsega etenduseks kokku seadnud. Täpsemalt: leidlik lavaplats, koreograafia, valgustus, dekoratsioonid ja kõik muu kokku pakkus vormilt ekspressiivse ning huviga jälgitava etenduse.
 
Olen vältinud võrdlusi videovariandiga, rääkimata originaalsest lavavariandist, mida ma muidugi näinud pole. Kuid ühe märkuse tahaks küll teha. Ja nimelt, videos oli väga tundlikult ja hästi tehtud Evita jumalagajätu tango. See meenutas mulle, et Brasiilias, ja sealkandis üldse, tantsitakse ka matustel.
Lavastaja kiituseks veel ehk niipalju, et võrreldes videoga jäi peale kompaktsus, rütm, ja mis ehk kõige olulisem ning igavikulisem, et aktsenti polnud tehtud poliitilisele taustale (riigpööre kuni ametiühinguteni välja), mis oli iseloomulik ja vajalik tollasele ajastule, kuid mitte retrospektiivsele teatrietendusele.
   
Ja  lõpuks suure töö tegijatest – näitlejatest. Nõus kõigiga, isegi sir Rice’iga, et Siiri Sisaski Evita oli üle kõige, liialdamata öeldes, viimaste aastate üle ka. Ta laulis ja tantsis (tantsu dubleeris baleriin Mari Savitski – Toim.) kõik teised üle, milles polnuks midagi halba, kui ka Veiko Täär teda vajalikul tasemel aidanuks. Aga ei – ja siin olgu mul üks eriarvamus. Nimelt, juba videovarianti vaadates mõtisklesin väga intensiivselt, et miks on autorid andnud Peronile nii vähe teksti ja muusikat. Küllap sellepärast, et ta on lihtsalt diktaator, objekt Evita jaoks, prints, kes tõstab Luike. Tõsi, suures plaanis, videos, korvas seda nonverbaalne miimika ja kehakeel, aga vabaõhulavastuses mitte. Kuidas Veiko Täär (kohati oli ta häälelt isegi groteskne?) ka ei forsseerinud, jäi ta alla Siiri Sisaski Evitale. Ja seepärast – ega need arvustajad, kes nägid etenduses ainult Siiri Sisaski kontserti, päris valesti ei arvanudki. Aga liiga ühekülgseks ei maksa ikka ka minna!
Üllatuslikult värskena mõjus Che (Guevara?) Tõnis Mägi esituses. Kui video-Banderas jättis mind ükskõikseks, siis Mägi paelus esimesest etteastest peale. Ta oli maniakaalselt aktiivne, ja olulised rõhud olid omal kohal. Ei mõjunud moralistina, opositsionäärina ammugi mitte. Ta osatäitmine sidus traagelniite seal, kus just vaja oli.
Miskipärast ei saa ma mööda minna ka tangolauljast Aivar Tommingast, kuigi ta ei andnud omapoolselt midagi uut, ja tema kohta mõjus hävitavalt Evita märkus, et sa oled selline nagu ennist.
Ilusa ja traagilise laulu esitas Peroni armuke (Liisi Koikson, ehkki kavalehel teda minu kurvastuseks mainitud pole), tegelane, kes armetult, kuid mitte hädiselt jäi alla mata-harilikule Evitale.
Lõpetaksin eriti ketserliku mõttega, mis mind vaevanud juba aastakümneid. Nimelt, kes on siis need Evitad, Mata Harid, Eva Braunid? On nad naisõiguslased, või aferistid ja avantüristid? Olgu, kes nad on,  aga minu jaoks on nad eelkõige naised ja huvitavad naised.