Kui ansambel Ouu möödunud aastal ahjus olevalt uuelt plaadilt kaks „singlit“ järgemööda kuuldavale lasi, tekkis kahtlus, et bänd on parasjagu erakordselt kartmatut albumit nokitsemas. Need singlilood – kõigepealt „Take Me Back In Time“, siis „La Maison de l’Horreur“ – tundusid nii julgete viidetena teistele muusikamaailma suurustele – esimene Tame Impalale, teine biitlitele ja The Kinksile, et sigines õhin: kas Ouu äkki klopsibki kokku tribuutlugude albumit? Hmm… pisut pöörane, kindlasti riskantne, aga lõbus idee.

Ja nimetatud Ouu lood, nad ei kõlanud sugugi lihtsakoelise imiteerimise või võõrais sulis püherdamisena, vaid taltsutamata jäetud armastusena muusika vastu. Ouu interpretatsioonid legendidest ja kolleegidest, Ouu edukalt muusikat endale võtmas. Kui puistati päevavalgele kolmas „singel“ – „El Pueblo Sonido“ –, võis seal viivuks märgata El Guincho ja Jack Peñate laadis ladina karnevali poppi, aga… pilt hägustus.

Nüüd on Ouu teine album „Mango Fetch“ käes ja tunnistan: asi pole üldse nii lihtne, nagu alguses paistis. Ouu ei ole valmistanud konspekti, ei ole lihtsalt salvestanud pleilisti moondatud lemmikartistidest. Kahjuks, sest oleks naljakas olnud, ja ennekõike õnneks – sest „Mango ­Fetch“ on nii neetult hea plaat, et paari-kolme muusikaajakirjaniku niisked idée fixe-fantaasiad on selle kõrval tühised nagu tuulega üle aia lendavad võililleõieebemed.

« Avalehele 0 Kommentaari