13.03.2009, 00:00
Kes on saanud tunda, anda saab
Doris Kareva luule pürgimus ulatub sageli ka tähenduste taha ja omandab kordusetagi mantraliku puhtuse, tõdeb Mihkel Kaevats.
Doris Kareva. “Deka”. Verb, 2008. 324 lk.
Mäletan
veel hästi, kuidas paljusid nüüd “Dekas”uuesti
ilmunud luuletusi lugesin pühendumusega umbes üheksa-kümme
aastat tagasi. Kareva on nende väga väheste autorite hulgas, kelle
luuletused tekitasid minus kiindumuse luule vastu; nad lõid kajavama
tunnetuse olemisest ja armastusest. Nad ehmatasid keelt ja tõid
aukartuse luule ees.
Toovad nüüdki “Dekas”.
Suurem osa luuletusi on mu riiuleil nagunii olemas – kogudes, mida
Kareval endalgi kõiki enam ei ole –, aga “Deka” annab
põhjuse luuletusi uue pilguga lugeda.
Kokkuvõtlikumalt ja mõneski mõttes olemuslikumalt kui
varem joonistub koondkogus välja luuletaja tee ja truudus kirjutatule.
Luuletuste keeletäpsus ja puhtus, puhtuse taotlemine nii olemises,
armastuses kui keeles õilistavad (eesti) luulet kui kunsti.
Eelkõige keel on see, millesse Kareva on pannud kogu oma armastuse ja
jõu, kogu oma luuletajaolemuse; see ei ole oma vormikindluses
raskepärane, vaid otsib pidevalt kõige peenemaid ja olemuslikumaid
nüansse. Võib küll ju arutleda (nagu seda on tehtud), kas need
marmorisse, batisti ja sinitaevasse rüütatud luuletused, nende
suurejoonelisus, allegoorilisus ja hõlmavad, kohati
äärmuslikud üldistused ei ole “liiga luulelised”.
Aga selline mõttekäik eirab Kareva kutsumust, tema võetud
ülesannet eesti luules: kanda eristuvat tunnetust keelest ja
peenetundelisusest, lihvida oma aforistlikult puhtaid väljendusi viimseni
ja tuua neis esile värskus. Tema pürgimus ulatub sageli ka
tähenduste taha, omandab kordusetagi mantraliku puhtuse. Just need
omadused teevad tema luule paremiku püsiväärtuslikuks. Ja
muudavad Kareva isiklikult lähedaseks ka neile, kes pole temaga kunagi
kohtunud.
Kareva on ise öelnud, et kõige tähtsam
aeg tema elust on keskkooliaeg. Selle nooruslikkusel, naiivsuselgi on
“Dekas”, milles luuletusi aastaist 1975 kuni 2007, üsna suur
osa. “Dekat” lugedes paistab eriti silma, et Kareva hilisemad
luuletused, kuigi selgelt eristuvad, ei erine oma essentsis varaseist: nende
pürgimus ulatamisele on jäänud sarnaseks. “Deka”
seob luuletaja otsingud lugeja jaoks ühte, annab neile ühised kaaned.
Asko Künnapi purpursametine köide ja puhtad stiliseeritud
tunnustähed raamivad “Deka” hõlmavuse
suurepäraselt.
Olen sageli imetlenud tema oskust olla ka
vestluses empaatiline, asjade mitmekülgsust väljendav ja täpne.
Eriti meenub mulle siinkohal intervjuu, mille tegin Dorisega paar aastat tagasi
koolitöö jaoks Juhan Viidingust: pärast linti üle kuulates
ei olnud vaja teksti paberile kohandada. Doris rääkis Viidingu
krutskilugusid, tegi dünaamilisi üldistusi ja oli ka irooniline, kui
mõni mu küsimus oli liiga suunav. Eelkõige aga iseloomustas
tema meenutusi Juhanist rikkalikult väljendatud elusus ja muhedus.
Dorise, ikkagi seltskondliku inimese, olek on puhastatud
kõiksugu suhtlemismürast, tema laused pühendumusega, oma
tuumani jõudmises algupärased aforismid. Ja samas on neis
inimlikku lihtsust ja vaba mõtlemisega inimese jõudu. Ta
hoiab veidi vanamoodsat väärikust, mis tänapäeva Eestis
tundub peaaegu ebamaine. Doris võib olla rabavalt aus,
väljendades seda keeletundliku inimesena nõtkelt. Aga mis
kõige olulisem: oma luulearmastuses on ta püsiv ja sisukas.
Kareva kehastab seda, mida ta kirjutab, mida on kirjutanud. Kuigi ta on
samuti aeg-ajalt võidelnud suure “poetessi” kujundi vastu,
sobib ta
oma luuletustega kokku, sobib poetessiks.
Oma lugeja jaoks on ta
nähtav: tema isiksus annab luuletustele keha. Tema esseed ja
arvamusartiklid räägivad rõhutatult karevaliku
häälega ja on igapäeva-ajakirjanduse saginas puhtuse ja
sügavamate inimväärtuste väljendajaiks.
Kareva kannab järjepidevust, võib-olla isegi rohkem
kui ükski teine elav Eesti luuletaja, umbse aja suure luule ja
tänapäeva vahel. Niivõrd katkematu on see niit, mis viib
Nimetuni. Karevalik luuletus on läbi kõikide muundumiste
ikka põhialustes sarnane ja selle tunneb ära. Kareva hoiab
luule avarust, kohas, kus paljud teised enam ei julge.