Mäletan veel hästi, kuidas paljusid nüüd “Dekas”uuesti ilmunud luuletusi lugesin pühendumusega umbes üheksa-kümme aastat tagasi. Kareva on nende väga väheste autorite hulgas, kelle luuletused tekitasid minus kiindumuse luule vastu; nad lõid kajavama tunnetuse olemisest ja armastusest. Nad ehmatasid keelt ja tõid aukartuse luule ees.


Toovad nüüdki “Dekas”. Suurem osa luuletusi on mu riiuleil nagunii olemas – kogudes, mida Kareval endalgi kõiki enam ei ole –, aga “Deka” annab põhjuse luuletusi uue ­pilguga lugeda.


Kokkuvõtlikumalt ja mõneski mõttes olemuslikumalt kui varem joonistub koondkogus välja luuletaja tee ja truudus kirjutatule. Luuletuste keeletäpsus ja puhtus, puhtuse taotlemine nii olemises, armastuses kui keeles õilistavad (eesti) luulet kui kunsti.


Eelkõige keel on see, millesse Kareva on pannud kogu oma armastuse ja jõu, kogu oma luuletajaolemuse; see ei ole oma vormikindluses raskepärane, vaid otsib pidevalt kõige peenemaid ja olemuslikumaid nüansse. Võib küll ju arutleda (nagu seda on tehtud), kas need marmorisse, batisti ja sinitaevasse rüütatud luuletused, nende suurejoonelisus, allegoorilisus ja hõlmavad, kohati äärmuslikud üldistused ei ole “liiga luulelised”. Aga selline mõttekäik eirab Kareva kutsumust, tema võetud ülesannet eesti luules: kanda eristuvat tunnetust keelest ja peenetundelisusest, lihvida oma aforistlikult puhtaid väljendusi viimseni ja tuua neis esile värskus. Tema pürgimus ulatub sageli ka tähenduste taha, omandab kordusetagi mantraliku puhtuse. Just need omadused teevad tema luule paremiku püsiväärtuslikuks. Ja muudavad Kareva isiklikult lähedaseks ka neile, kes pole temaga kunagi kohtunud.


Kareva on ise öelnud, et kõige tähtsam aeg tema elust on keskkooliaeg. Selle nooruslikkusel, naiivsuselgi on “Dekas”, milles luuletusi aastaist 1975 kuni 2007, üsna suur osa. “Dekat” lugedes paistab eriti silma, et Kareva hilisemad luuletused, kuigi selgelt eristuvad, ei erine oma essentsis varaseist: nende pürgimus ulatamisele on jäänud sarnaseks. “Deka” seob luuletaja otsingud lugeja jaoks ühte, annab neile ühised kaaned. Asko Künnapi purpursametine köide ja puhtad stiliseeritud tunnustähed raamivad “Deka” hõlmavuse suurepäraselt.


Olen sageli imetlenud tema oskust olla ka vestluses empaatiline, asjade mitmekülgsust väljendav ja täpne. Eriti meenub mulle siinkohal intervjuu, mille tegin Dorisega paar aastat tagasi koolitöö jaoks Juhan Viidingust: pärast linti üle kuulates ei olnud vaja teksti paberile kohandada. Doris rääkis Viidingu krutskilugusid, tegi dünaamilisi üldistusi ja oli ka irooniline, kui mõni mu küsimus oli liiga suunav. Eelkõige aga iseloomustas tema meenutusi Juhanist rikkalikult väljendatud elusus ja muhedus.


Dorise, ikkagi seltskondliku inimese, olek on puhastatud kõiksugu suhtlemismürast, ­tema laused pühendumusega, oma tuumani ­jõudmises algupärased aforismid. Ja samas on neis inimlikku lihtsust ja vaba mõtlemisega inimese ­jõudu. Ta hoiab veidi vanamoodsat väärikust, mis tänapäeva Eestis tundub peaaegu ­ebamaine. Doris võib olla rabavalt aus, väljendades seda keeletundliku inimesena nõtkelt. Aga mis kõige olulisem: oma luulearmastuses on ta püsiv ja sisukas.


Kareva kehastab seda, mida ta kirjutab, mida on kirjutanud. Kuigi ta on samuti aeg-ajalt võidelnud suure “poetessi” kujundi vastu, sobib ta oma luuletustega kokku, sobib poetessiks.


Oma lugeja jaoks on ta nähtav: tema isiksus annab luuletustele keha. Tema esseed ja arvamusartiklid räägivad rõhutatult karevaliku häälega ja on igapäeva-ajakirjanduse saginas puhtuse ja sügavamate inimväärtuste väljendajaiks.


Kareva kannab järjepidevust, võib-olla ­isegi rohkem kui ükski teine elav Eesti ­luuletaja, ­umbse aja suure luule ja tänapäeva vahel. Niivõrd katke­matu on see niit, mis viib Nimetuni. ­Karevalik luuletus on läbi kõikide ­muundumiste ikka põhi­alustes sarnane ja selle tunneb ära. Kareva hoiab luule avarust, kohas, kus paljud teised enam ei julge.