Kes teab, kus asub Carriacou?

Iidsete meetoditega tehtud rummi ja leivaviljast keedetud rohelist suppi käis pisikesel Kariibi saarel maitsmas Kärt Seppel.

“Kas kõik eestlased on samasugused rändurid?” küsis meilt taanlasest merekaru Dave, kui  Tobago Keys ankrusse heitsime. Hetkelise mõttepausi järel noogutasin jaatavalt, sest eestlased on ju meremehed. Ausalt öeldes kadestasin taanlase otsust 24 aastat tagasi Carriacoule kogu oma elamisega ümber asuda.

Kes meist ei igatseks elada maapealses paradiisis, mille lipukirjaks “more relaxing”? Olles Grenadal, püüdsime taksojuht-giid Winfieldilt uurida, et mis võiks olla meie järgmise sihtpunkti, Carriacou tõmbenumbriks. Vastus kõlas lihtsalt ja veenvalt: “This island is more relaxing!” Pahvatasime naerma, sest Grenadast “relaximat” kohta on raske ette kujutada.

Kariibi mere saartel Grenadal ja Carriacoul puuduvad sellised meie argipäeva sageli iseloomustavad mõisted nagu stress, paha tuju, kaamos, kurbus ja masendus. Ainukeseks hädaohuks on juulist oktoobrini möllata võivad orkaanid.

Eelmine “hurrikaan” Ivan laastas paradiisisaari koletu jõuga aastal 2004 ning siiani taastuvad Grenada ja Carriacou hävitustööst. Kui katused ja majad taastatakse ruttu, siis saarte visiitkaarti – muskaatpähkliistandusi – nii ruttu elustada pole võimalik. Grenada on tuntud ka nime all “The Spice Island”, sest ta toodab terve kolmandiku maakera muskaatpähklivarudest.

Lisaks kasvavad tillukestel saartel kakao, vanill, kaneel, loorber, kohv ja ingver. Loomulikult kasvatavad tufiga segunenud viljakad mustmullad veel banaane, tsitrusi, kookospalme, papaiat, aga sama hästi võrsuvad ka kapsas, porgand, kartul ja bataat.

Omapäraseimaks viljaks võib pidada rohelise ümmarguse palli sarnast leivavilja (Artocapus altilis), mis kasvab puu otsas ning söögiks tarvitada kõlbab ainult praetult või keedetult. Puul on ka teine väärtuslik otstarve, nimelt kogutakse koort kraapides lateksit, mida läheb vaja kaluripaatide takutamiseks, aga kõlbab kasutada ka reuma, diabeedi ning põletushaavade raviks. Ära märkimata ei saa jätta ka kautšukipuud ega veekogudel parasiteerivat vesihüatsinti. Vesihüatsindi koduks on Hiina, kunstlikult sisse tooduna on kauniõielisest ujuvast taimest saanud tõeline nuhtlus. Näiteks Orinoco jõe deltal ummistab taim indiaanlaste veetänavaid. Alati ei ole ilu just kasulik.

Külaskäik rummitehasesse

Vulkaanilise tekkega Väikestel Antillidel valitseb troopiline passaatkliima, mägedes on säilinud troopiline vihmamets. Vihmaperiood kestab juunist detsembrini.

Grenadat peetakse mahajäänud põllumajandusmaaks. Inglastest plantaatorite omaaegset hiilgust mälestavad džunglisse mattunud endiste mõisate mahajäetud müürid. Tahtmatult tõmban paralleeli Lars von Trieri “Manderlay” sündmuste arenguga. Kolm ajahambast puretud šokolaadikarva mutikest püüavad endises maitseainete tehases etendada noorusaegade töövõtteid. Tasuks ostan neilt kotikese kakaod ja muskaatpähkleid.

Igahommikune vihm muudab kastmise üleliigseks, õhutemperatuur on aasta ringi +30 °C, vesi +28 °C. Jääb üle ainult saak puu otsast alla raputada ja nii kogu aasta.

Suhkruroost aetakse rummi (75 kraadi) täpselt samamoodi nagu 1710. aastal inglastest plantaatorite ajastul. Kõik on meie mõistes ülimalt öko – tohutu vesiratas ajab ringi pressi, suhkruroo mahl voolab vannidesse käärima. Pidevas rummiaurus väga sogast ollust ühest raudpajast kulbiga teise tõstev mees teeb oma tööd samamoodi nagu tema Aafrikast toodud esivanemad kolmsada aastat tagas i. Imelikul kombel laguneb just meie silme all sajandeid vastu pidanud vanker, millega mööda relsse laiakslitsutud suhkruroogu ahjudeni veetakse.

Vankri päevinäinud rattad vajuvad vanadusnõtruses kokku. Atleetlike musklitega mustad mehed püüavad kõigest väest vanakest püsti upitada, kuid see ei õnnestu.

Saarte algasukad aravakid (ka tainod) hävitati sõjakate kariibi hõimude poolt, kes saabusid saartele Venezuela vihmametsadest Orinoco jõe delta aladelt. Kolumbus nimetas piirkonda Lääne-Indiaks. 1609. aastal üritasid Briti kaupmehed asutada kolooniat, kuid kariibid sundisid nad tagasi. 1650. aastal saabusid prantslased, millele järgnesid konfliktid brittidega. 1762. aastal haarasid lõplikult võimu britid. Iseseisvus saavutati 1974. aastal, millele järgnesid kaks sõjalist riigipööret 1979 ja 1983. Seejärel tungisid riiki USA väed ning moodustasid uue valitsuse. Grenada kriisist räägiti ju meiegi välispoliitilistes kommentaarides.

Grenada pealinna Saint George’i (elanikke 36 000) ajaloomuuseum pühendab oma põhiväljapaneku orjade müügikuulutustele. Pärisorjad said vabaduse 1833. aastal.

Tähelepanuväärseimaks eksponaadiks osutub Napoleon Bonaparte’i naise Josephine’i marmorist vann.

Tänavapildis äratavad kohalikud elanikud tähelepanu eelkõige säravate soengutega.

Rastapatsid lehvivad igas variatsioonis, tohutu turbanina ümber pea mässitult ning eredavärviliste rahvusvärvides kudumite sisse pakitult. Igaüks püüab oma ereda välimusega teisi üle trumbata, mõisted “hängimine ja tšillimine” on sealsamas tekkinud. Olles piisavalt maailmas ringi vaadanud, võin julgelt väita, et rõõmsamaid, heatahtlikumaid ja soojemaid inimesi grenadalastest on raske leida. Vabad tseremoniaalsusest, oma lapselikus siiruses, toimetavad kohalikud meie mõistes alati natuke aeglaselt, kuid sellega harjub kiiresti. Nii tulebki õhtusöögil hotelli restoranis poolkirjaoskamatu ettekandjaneiu juba kolmandat korda tutvuma meie viieliikmelise seltskonna meeleoluga, sealsamas tõdedes, et “toiduga läheb veel natuke aega”. Oleme juba poolteist tundi oodanud “täna püütud kala”.

Kohaliku köögi eripäraks peetakse rohket maitseainete kasutamist, aga mina seda küll eriti ei tundnud. Ainukese erandina sattusin suurest magusaihalusest ostma mangomoosi, mida oli väga osavalt maitsestatud tšillipipraga. Traditsiooniliseks roaks on “kalaloo” supp, mis meenutab meie hernesuppi. Tolle leivaviljast keedetud rohelise olluse sees hulbivad bataaditükid, klimbid ja veel midagi, mille päritolu jääbki segaseks. Supp pärineb orjade igapäevamenüüst, aga ega meiegi talupoegadest esivanemate igapäevatoit maitserõõmu pakkunud.

Parima roana nautisime tainas paneeritud lendkala ning omade meeste püütud ahvenalaadseid “kohalikke söögikalu”. Rannaäärne paadimees grillib vahel omapüütud homaari. Väheseid avalikke söögikohti tuleb enne tulekut teavitada, kohalikud külastavad ainult putkalaadseid õllekaid. Valgeid satub saarele üsna vähe, kui mitte arvestada kruiisilaevadega tunnikeseks Saint George’is peatuvaid USA vanureid. Enamik hiigellaevade asukaist maale ei astu.

Amfiibinimesed ja merihobud

Üksikud seiklejad paradiisirandu veel reostada ei suuda. Maailmas randade tipp-10 hulka kuuluv Grande Anse väärib oma tiitlit. “Ülerahvastatud” päeval leiab kolmekilomeetriselt rannal t sadakond inimest. Türkiissinine meri peidab endas täiuslikke korallriffe. Pidevalt soolases merevees hulpides muutub nahk siledaks, riiete järele enam vajadust pole. Kariibi merel olen kohanud “amfiibinimesi”, neid, kes kingi üldjuhul ei kanna, sest päev läbi merel olles pole neid enam tarvis. Nii hoiavad varbad juba nõnda harali, et varbaid on parem nimetada lestadeks.

Elu vees on täiuslik. Minu all liivasel põhjal ujuvad graatsilised raid, samuti kilpkonnad. Korallriffide papagoikala maigutab sõbralikult oma nokataolise suuga. Lasen end voolul kanda tumesiniste iluduste – ingelkalade keskele, tunnen juba endki poolenisti kalana. Kalmaarid jõllitavad oma rõngassilmadega, kanisterkalad torutavad huuli. Eriti armsad on meriliblikad, kes pika pintsetitaolise suuga ampsavad rifilt väikeloomi.

Kuna liiklus on vasakpoolne ja suunaviitasid leidub vähe, polnud ükski kolmest eesti mehest nõus autojuhi ametit enda peale võtma. Õnneks tegelevad kõik väikebusside juhid hobikorras giidindusega. Meie esimene bussijuht teatas juba enne sõitu siiralt, kuivõrd rõõmus ta on, et saab olla meie bussijuht. Ringreisi ajal tundus mulle, et bussijuht tunneb kõiki saare elanikke, tavaliselt tuututas ta igale vastutulijale, väärikaimate persoonide puhul peatas ta auto, ise öeldes, et on väga populaarne mees.

Grenadalt Carriacoule saab nii praami kui lennukiga. Sealt edasi väiksematele saartele ainult kaluripaatidega, meie reisisihtideks olid Sandy Island, Union Island ja Tobago Keys. Union Island kuulub hoopiski teise riiki nimega Saint Vincent ja Grenadiinid, riik moodustub rohkem kui 600 saarest ning laiust. Meie küsimusele piiriületuse formaalsuste kohta teatas kohalik paadimees imestades, et keegi pole kunagi ühtki piirivalvurit näinud. Kergelt merehaigeks jäävatele isikutele on pisikese paadiga seilamine raske katsumus. Kahe-kolmemeetriste lainetega risti kokku põrgates tuleb väikeses lamedas paadis kehastuda pehmeks limukaks, sest regulaarselt pingi kohal õhus hõljudes ja soolase lainega vastu pead saades kaotavad kipitavad silmad ajuti nägemisvõime. Õhtuti horisontaali visates kõigub tuba nagu lõbustuspargi kiigel.

Laavatufist ja peeneks hekseldatud korallipurust rannaliiv on üldiselt hallikas, kohati kollane, aga vahel ka süsimust. Kui end inimtühjas rannas liikumatuks moondada, muutud kohaliku fauna jaoks ohutuks ning rannakrabid kühveldavad oma hommikuse suurpuhastuse käigus sulle liiva otse selga.

Igal õhtul pikeerivad kaldalähedase vee kohal õhtusöögi otsingutel siinsete lindude bossid – pelikanid. Nad moodustavad mitmekümnepealisi parvi ning annavad oma sukeldumistega õhtustele rannasistujatele toredaid etendusi.

Piraatide paradiis

Kus siis veel kui mitte siin, Tobago Keysil, nägid maailmamerd seilanud piraadid ka enda jaoks paradiisi. Tuulevarju pakkuvate väikeste künkataoliste saarte juures oli hea ankrusse heita ja ohvreid varitseda. Pole siin haisid ega kiskjalikke maismaaloomi. Rohekilpkonnad mõjuvad sõbralike seltsilistena. Õhtuti ilmuvad küll sääsed, keda võib pidada koos merisiilikutega ainukeseks ohuallikaks. Tobago Keysil ongi filmitud “Kariibi mere piraadid”, saarte vahel seilavad siiani musta lipu lehvides mõned filmi tarbeks ehitatud piraadilaevad.

Liivarannad vahelduvad mangroovirandadega, neis omapärastes ökosüsteemides elavad minu lemmikud – merihobukesed. Suuri roosasid teokarpe on nii palju, et neid kasutatakse aedade ehitamiseks, meie mõistes on teokarbid lihtsalt kivide aseaineks. Minu tarbekunstniku silmadele pakkus rõõmu rahvusvärvide kasutamise vaba fantaasia. Rohe-kolla-punaseks olid värvitud nii teeäärsed bussiootepaviljonid, munakivid, telefonipostid kui ka kaunitaride varbaküüned.

Elame Carriacoul 20 meetri kaugusel merest asuvas villas, vaid meie käsutuses oleva 300meetrise liivase rannariba ääres, otse mahajäetud laimimahlatehase naabruses. Kui joogivesi tuleb taevast, siis kasvab mahl puu otsas, nii on lihtne ise jooki valmistada. Viljad on suurte apelsinide sarnased ja eriti mahlased. Majasõpradeks võib pidada erivärvilisi sisalikke ning vaaraosipelgaid, aias jalutab ringi erkroheline iguaan, lendab koolibri. Kogu lopsakas loodus õitseb, kobrutab ja peab pidu, tohutud punased õied pimestavad silmi.

Koju jõudes tervitas meid nelja-aastane poeg oma versiooniga isamaalisest laulust, mis kõlas: “Ei neegrid, ei palmid ei kasva me maal, see maa, kus palju vahvust ja kiidan lauluga ...”.