Valgete seintega näitusesaal, nurgast piiluv saalitädi, aukohale seatud kunstiteosed. See on kontekst, kuhu oleme harjunud oma hindamatut Kunsti paigutama. Aga mis saab, kui panna kunstiteose alla lisaks autori ja teose nimele ka hinnasilt? Koondada eri autorite teosed ajutisse messiboksi ja ümbritseda need austava vaikuse asemel kümnete tuhandete kiirelt liikuvate külastajate ja hääleka jutusuminaga? Kunstimessidel see just nii on.

Üks messi funktsioone, nagu ka rahvusvaheliste biennaalide ja konverentside puhul, on olla kunstiprofessionaalide kohtumispaigaks. Äsja ühelt kuulsaimalt messilt, Londoni Frieze’ilt naasnud ­Maria Arusoo ja Rebeka ­Põldsam Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusest on sarnaselt välismaa ametikaaslastega käinud paljudel messidel. Mis teeb Londoni Frieze’i nii eriliseks, nii meeldivaks? „Frieze’il on väljas ajaloolised hitid (Frieze Mastersi alamessil saab osta ajaloolist kunsti – Aut.), superstaarid ja siis täielik hullus, mis võib toimida huvitava eksperimendina või ka olla totaalne õudus,“ kirjeldab Rebeka messivalikut. Ametlike numbrite järgi külastab Frieze’i kunstimessi igal aastal umbes 60 000 kunstikogujat, kuraatorit, kunstnikku, galeristi, kriitikut ja n-ö tavalist inimest. „Samad inimesed, kes nüüd teevad messi, tegid alguses mõjukat kunstiajakirja frieze. Sel messil on prestiiž, mida teised messid pole suutnud saavutada, seal seatakse kunstivälja trende. Kaasa mängib ka see, et Londonis on turg kohal,“ räägib KKEKi direktor Maria Arusoo.

Linda Nylind/Frieze

Eesti publikule, kes armastab turismimesse, ilumesse ja automesse, on kunstimess võõras žanr. Siiski tõi oktoobri alguses toimunud Eesti fotokunstimess korraldaja Helen Meleski sõnul nelja päeva jooksul kokku 1400–1500 inimest. See on suurem külastajate arv kui enamikul Tallinna kesksetes kunstiinstitutsioonides toimuvatel näitustel. Kunsti müüdi endiselt vähe, kuigi ka see number näitas pisikest tõusu. Melesk aga peab oluliseks ka populariseerivat funktsiooni – inimesed tulevad lihtsalt vaatama, mis Eesti nüüdisfotokunstis toimub. Arvestades fakti, et Londoni Frieze’i peetakse linna üheks olulisimaks turismimagnetiks, mis toob linna hulgaliselt inimesi ja raha, siis miks ei võiks ka Eesti selles suunas pingutada.

Olgu, Tallinn ei ole London, aga ehk võiks meie perspektiiv olla midagi sellist, nagu on Budapesti kunstimess? 2011. aastast korraldatav mess on samuti noor ja toimub kesksetest kunstimekadest ­eemal Ungari pealinnas. Sel aastal osales messil galerii Vaal nelja eesti kunstnikuga. Vaala galerist Tiina Määrmann arvab, et iseenesest pole Eesti oma kunstimess halb idee, aga eestikeelset messi pole mõtet teha. „Kunstimessi pole mõtet teha lokaalse messina. Seda oli ka Budapesti messi korraldajate püüdlustes näha – püüti toetada ja ka rahaliselt garanteerida, et sel oleks rahvusvaheline osavõtjaskond.“ Maria Arusoo arvab samuti, et Eestis võiks mess toimida ainult rahvusvahelise koostööna. „Võib-olla Balti või Põhjamaade fookus oleks hea. Kuna kohalik turg on väike, siis kui üldse teha, siis koostöös mingi regiooniga.“

LÄKS KAUBAKS: Originaalne aiaskulptuur müüdi Artnewsi andmetel Londoni Frieze’il 90 000 dollari eest ühele Hong Kongi kogujale.
LÄKS KAUBAKS: Originaalne aiaskulptuur müüdi Artnewsi andmetel Londoni Frieze’il 90 000 dollari eest ühele Hong Kongi kogujale. Rebeka Põldsam

Niisiis püüavad Eesti galeriid hetkel pigem jõuda suurtele välismaa messidele. Budapestis tutvustas Vaal eri põlvkondade kunsti – Kristi Kongit, Laura Põldu, Laurentsiust ja Peeter Lauritsat. Eelmisel nädalal oli Temnikova & Kasela galerii kohal täiesti uuel Pariisi messil Internationale, kus Eesti kunstnikest esindati juba tänavu kevadel New Yorgi Frieze’il laineid löönud Kris Lemsalu. Kes ei mäleta, siis New Yorgis puges Lemsalu kilpkonna skulptuuri sisse ja püsis seal vagusi, samal ajal kui peente kunstiajakirjade fotograafid esinemist ajalukku jäädvustasid. Sageli ongi eesmärk rohkem enda tutvustamine kui messiboksi tühjaks müümine. „Kuigi räägitakse, et isegi majanduskriisi ajal voolas Frieze’i avapäeval ostjate mass kohe hommikul sisse, et olulised ostud ära teha, siis on palju ka selliseid ostjaid, kes ühel messil vaatavad ja tutvuvad ning järgmisel messil sama galeriid nähes otsustavad teose ära osta,“ räägib Arusoo.

Frieze’i programmis astus sel aastal üles ka maailmakuulus moekunstnik Vivienne Westwood. „Reaalselt, kes üldse ostab neid asju, mis seal väljas on?“ küsis ta oma loengus. Rahvas aplodeeris – kas nõustumise märgiks, aususe eest või niisama nalja pärast. „Frieze’i külastavad kuulsad, tähtsad ja targad, neid köidavad igasugu vestlusõhtud,“ kirjeldab Rebeka Põldsam. „Väidetavalt makstakse igale esinejale 500 dollarit palka. Kui kunstimaailmas räägitakse, et messid on neo­liberalismi kesksed, siis selliste intellektuaalsete vestlusringidega „ostetakse“ end välja. Need on ka tegelikult väga intellektuaalsed, trenditeemadel. Meeldejääv oli näiteks Tania Bruguera ettekanne. Ta rääkis, kuidas ta Kuubas vangis istus oma kunstiprojekti tõttu, milleks oli ülestõusu korraldamine.“

Linda Nylind/Frieze

Frieze’i messi tuntakse trendiseadjana. Nii kinnitavad Rebeka ja Maria, et endiselt on in naised, feministlik ja queer-kunst. „Sel korral oli väga palju maali, vähem videot,“ kirjeldab Rebeka. „Palju oli trash-esteetikat, prügi ja muud sellist.“ Niisiis, kas edumeelsed kunstnikud võiks nüüd kõik hakata tegema trash-esteetikast inspireeritud feministlikke maale? Ei, muidugi ei taha ükski kunstnik, kes messile läheb, et tema loomingut peetaks nn messikunstiks. See häbiväärne sõna tähistab kunsti, mis on tehtud ainult müügieesmärgil. Kuna aga messidel pannakse kunstiteosed enamasti pisikesse messiboksi ja tõstetakse näituse kontekstist välja, on üsna kerge „messikunsti“ haavava nimetuse alla sattuda. Riske võtavad pigem suured ja mainekad galeriid, kes julgevad ekspositsiooniga mängida ja välja panna mõne täieliku hulluse. Näiteks Darren Baderi jabura väljanägemisega baklažaaniskulptuur (pildil) müüdi Frieze’il ühele Hongkongi kollektsionäärile 90 000 dollari eest. Vaala töötajad meenutavad samuti, et Budapesti messil, mille puhul võiks pigem eeldada konservatiivsust, võis tegelikult näha väga mitmesugust kunsti. „Leedukad olid näiteks kaasa võtnud ühe neiu, kes oli toru sees ja karjus iga natukese aja tagant performance’i raames,“ meenutab Kadi-Ell Tähiste Vaalast. Nii et tundub, et isegi kui keegi leedu neiut ära osta ei soovinud, siis meeldejääv oli see aktsioon kindlasti – ja see vahest ongi messi puhul peamine.