Kes uskus Miška pisaraid?

Boikott, pompoossus, dopingusportlased, kohtunike sohk, šovinistlik publik – need olid Moskva Olümpiamängude märksõnad, kinnitab Paavo Kivine ebademokraatlikus riigis toimunud mänge meenutades.

Kes kahtleks täna, et Moskva 1980. aasta olümpia oli esmajoones poliitiline sündmus, üks tookordse külma sõja propagandaüritusi. Mistõttu USA tookordne president Jimmy Carter reageeris boikotiüleskutsega, millega liitus valdav osa demokraatiariike.

Nuditud mängud peeti, võitjad kirjutati olümpiakroonikasse, eemalejääjad kadusid unustusse.

Eestis ilmutati kõigi aegade tüsedaim olümpiaraamat, mis algas Brežnevi tervitusega. Siiski on nende mängude viletsusest ülepea vähe räägitud. Mis on mõneti arusaadav. Kes see ikka tahaks tagantjärelegi vastutuult sülitada, kui eestlastele olid need aegade edukaimad mängud üldse. Ehkki tänu teatud asjaoludele.

Ühes aspektis olid need ka kõige “puhtamad” mängud. Mängudel tehti 9292 dopingutesti, tulemus – 0 pruukijat! (LA 1984, 11 positiivset.) Venelastest osutusid võitjateks sellised, kellest poldud enne kuuldud ega pärast asja. Saksa DV 54 sõudjast võitis medali viimane kui üks. Aga kui Saksamaal on dopinguhäbiga ammu asjad klaarid (dokumendid, enesepaljastused, raamatud), siis postnõukogulikus ruumis pole ükski suli suud avanud, veel vähem kahetsenud. Nagu näiteks tegi seda Moskva mängude kahekordne medalist soomlane Kaarlo Maaninka, kui pärast usku pöördumist oma sohi üles tunnistas. Ja eesti atleedid, küllap oleks neilgi tookordsest üht-teist rääkida? Või on seda liiga palju nõuda? Ilmselt pole ka keegi neist usku pööranud.

Ent jätkem see. Vaadakem parem, kuidas Moskvas konkreetselt võite toodeti. Või vaatevälja ahendades – kuidas seda tehti mõnel kergejõustikualal.

Teeme seda emotsioonivabalt, laenates 28 aasta taguseid tsitaate neilt lääne asjatundjatelt, keda pole põhjust kahtlustada ei antikommunismis ega russofoobias.

Järgneva paremaks mõistmiseks: eelnevalt oli kohtunikke üksikasjalikult instrueeritud, kuidas tuleb kohut mõista. Nagu oli ka kesktelevisioonil ammu teada, et katsete korduste näitamine – tavaliselt iseendastmõistetav – jääb sedapuhku ära.

Kolmikhüpe

“João Carlos de Oliveira valmistub otsustavaks, viimaseks katseks. Ta teab, et on juba hüpanud kaugemale selle võistluse juhttulemusest, nüüd tuleb ainult täpselt pakku tabada.

Taas kannavad kolm ilusat sammu ta kaugele üle 17 meetri, rõõmustades tõstab ta käed – kuid kisub need taas rusikasse: kolmas kord järjest punane lipp! Viha varjates, selgelt irooniline ilme näol, läheb Oliveira ning surub kõigil kohtunikel kätt.

Tema viimaseks hüppeks valmistumise ajal oli nõukogude publik käitunud vääritult, päästnud valla valju vilekontserdi. Alles pärast kohtunike õnnitlemist langes Oliveirale osaks mõni käteplaks.” (Markku Siukonen,  Helge Nygrén, “Suuri olympiateos, 3.”)

“Paljud hääletaksid Moskva mängude kõige õnnetumaks sportlaseks Ian Campbelli. Viis tema kuuest katsest loeti kehtetuks, kusjuures neist ühe pikkuseks pakutakse vähemalt 17.50... Campbell ütles, et ta ei puudutanud hüppel jalaga maad. Oleks jalg maad puudutanud, tulnuks see hüppele pigem kahjuks kui kasuks. Austraalia delegatsiooni juhtkond saatis IAAFi võistlusžüriile selle reegli osas kirjaliku “järelepärimise”, kuid jättis ametliku protesti tegemata.

Prantsuse kolmikhüppe alatreener Regis Prost, võistlust eriti tähelepanelikult jälginu, on kindel, et nii Campbellil kui maailmarekordimehel João Carlos de Oliveiral oli hüppeid, mis tunnistati kõlbmatuks täiesti seletamatutel põhjustel. Tema hinnangul kandusid kolmandaks jäänud brasiillase hüpped 17.60–17.70 kanti.” (Mel Watman, Athletics Weekly.)

Medalikolmik: 1. Jaak Uudmäe 17.35, 2. Viktor Sanejev 17.24, 3. de Oliveira 17.22.

Kogu selle sobi taustal oli kõige paradoksaalsem see, et Sanejevile jäeti mõõtmata (unustati?) võit ehk neljas järjestikune olümpiakuld, nagu see oli ette otsustatud.

Odavise ja kettaheide

“Kahjuks leidis Moskvas sel alal aset küsitav kaasus, kui kohtunik luges õigeks Dainis Kula eelvõistluse kolmanda katse 88.88, mis lubas NSV Liidu võistleja edasi finaali (kaks eelnevat katset olid ebaõnnestunud), võttes selle koha soomlaselt Aimo Aholt. Erapooletute vaatlejate arvates langes Kula oda maha saba ees. Selline katse tulnuks IAAFi reeglite järgi lugeda kehtetuks.” (Roberto L. Quercetani, Athletics.)

“Olümpiamängudel on odaviskes ennegi veidraid asju juhtunud, kuid kunagi mitte midagi nii uskumatut kui Lenini staadionil heinakuu 27. päeval 1980. Muidugi võiks siinkohal kasutada ka väljendit “ebapädev kohtunikutöö”, kuid õigem oleks kindlasti “pettus”.

Olen vaadanud seitsmeid olümpiamänge ja sadu muid võistlusi, nägemata iial, et selline vise õigeks loetakse. Nägin täiesti selgesti, kuidas oda tuli alla, saba ees, ja sama nägid paljud teisedki – kuid paraku mitte ükski IAAFi juhatuse liige, ehkki nad istusid otse maandumispaiga vastas.” (Jim Dunaway, T&F News.)

“See oli skandaal, täiesti uskumatu temp!” väljendas nördimust Euroopa kergejõustikuliidu ungarlasest president Jozsef Sir. “Žürii kohus on sekkuda niisugustesse asjadesse, valvata sündmuste üle väljakul. Ometi oleme absoluutselt võimetud midagi tegema, kuna ühtegi meist väljakule ei lubata.” (Ilta-Sanomat.)

“Nõukogude odaviskajad on olümpiaettevalmistuses olnud eriti leidlikud.Soomlased väidavad, et venelaste heites aitas odalennule alati kaasa tugev tuul. Juhtus see väga lihtsal moel: just siis avati suured staadioniväravad, mis muidu suletud olid.

Tekkinud tuuletunneli abil püsisid nende odad loomulikult kauem õhus. On tähelepanuväärne, et olümpiakülas ei hakanud tuuletunnelijutu peale keegi naerma.” (James Davies, Daily Express.)

Odaviske tulemused: 1. Dainis Kula 91.20, 2. Aleksandr Makarov 89.64, 3. Wolfgang Hanisch 86.72, 4. (ja reeglite järgimise korral medalimees) Heino Puuste 86.10.

“Sellelt mehelt rööviti Moskvas ilmselt kuld. Jutt on Kuuba kettaheitjast Luis Delisest. Videolindilt näeb selgesti, et viimasel katsel langes ta ketas 67 meetrile, võib-olla veidi kaugemalegi. Kuid mõõtjad vähendasid tulemust vajalike sentimeetrite võrra, langetades ta kolmandaks.” (Turun Sanomat.)

Miška pisarad, Mihhaili pisarad

Moskva mängude lõputseremoonial tõusis taevasse pisaraid poetav karupoeg Miška. See, tunnistagem, oli kujundina isegi mõjuv. Ent vähesed jäid neid pisaraid uskuma. (Igatahes 11 aastat hiljem olid meile hoopis olulisemad ühe teise Miška, Mihhaili pisarad, kui tema oma riigi kaotas, meie selle aga võitsime.)

Ei uskunud needki, kes endalt küsima jäid: mistarvis oli sovjettidel vaja teha nii silmitut sohki, kui peakonkurent USA ju puudus?

Leiab vastuse sellelegi.

“Miks peaks sohki tehtama, kui ometi kogu maailm seda pealt vaatab? Väga lihtsal põhjusel: mis loeb muu maailma arvamus! Need mängud pidid kodustele näitama, et ollakse maailma vägevaim rahvas.

Ja hukkamõist? Oleneb, kuidas asjale vaadata. Moskva mängud oli väljapaistev spordisündmus, nõukoguliku tõhususe musternäide, Ida-Euroopa meistrivõistlused, millest võttis osa külalisi läänest, farss, rahvusliku šovinismi iiveldama ajav esilemarss, poliitiline lahinguväli.” (Charles Greenlees, Juoksija.)