Kes vajab fantaasialugu Estonia hukust?
"Balti Torm" ("Baltic Storm").
Põhineb Jutta Rabe
raamatul "Estonia" – Tragödie eines Schiffsuntergangs" ("Estonia –
ühe laevahuku tragöödia").
Produtsendid Jutta Rabe ja Kaj
Holmberg. Stsenarist ja lavastaja Reuben Leder, operaator Robert
Nordström.
Osades Greta Scacchi, Jürgen Prochnow, Donald
Sutherland, Rein Oja jt.
Üldiselt usutakse, et meedia edastab kõige muu hulgas ka tõde. Kunst võib tõega omatahtsi ümber käia. Kunst õigustab elutõe segunemist fantaasiatega, flirt tõepärase ja uskumatu, reaalse ja imaginaarse vahel võib teha tummisemaks nii elu kui ka kunsti. Aga mingi talupojamõistusega adutava piiri olemasolu eeldatakse ka: ühel pool on nö reaalne, päris elu (tõde?) ja teisel pool kunst, kus on kõik lubatud.
Minu värskeim kokkupuude selle piiril balansseerimisega oli möödunud reedel, kui käisin vaatamas Tallinnas jooksma hakanud filmi "Balti Torm", mis räägib Estonia katastroofist.
Estonia katastroofist on peagi möödas kümme aastat ning Saksa ajakirjaniku Jutta Rabe produtseerimisel valminud mängufilm. jakirjanik Jutta Rabe, selle filmi mootor, kinnitab, et tegemist on ühe võimaliku versiooniga Estonia hukkumisest, mängufilm ei ole ju riikidevaheline raport, mis peab lõpliku tõe paljastama. Rabe laseb fantaasial lennata, õigemini vormistab filmistsenaariumiks oma nägemuse sündmusete kulust. Kas me saame teda selle eest sarjata, et filmiversioon ei lange kokku ametlikus raportis esitatud versiooniga? Muidugi mitte.
Ma ei tahaks rääkida "Balti tormist" filmikriitikute keeles, sest sellest tuleks üks nutt ja hala, et miks niisuguseid filme tehakse ja kellel neid vaja on. Selle päris pika filma vaatamise jooksul tabasin ennastki korduvalt võrdlemas tegelikke, mulle teadaolevaid fakte Estonia õnnetuse kohta ja kuidas seda filmis miksitakse. Kui näidatakse kaitseministeeriumi uksesilti ja siis kabinetis eaka sekretäriga amelevat “ministrit”, siis hakkad meelde tuletama, et oot-oot, kes 94. aastal kaitseminister oligi. Ja ongi kunstitõe nautimisel ots peal.
Baltic Stormi autorid ei ole usu oma fantaseerimisjõusse ning võtavad seetõttu appi kaadrid päriselust: Boris Jeltsin 1991. Aastal kõnet pidamas, vene tankid 1994. Aastal Eestist välja vuramas jne. Siis aga järgeb stoori, mis üritab püsida spioonifilmide lainel. Ja olengi mina kui vaataja segaduses: äkki on selline Stasi agent tegelikult olemas ja äkki on ka kadunud kapten Piht kuskil USA sõjaveäbaasis ajuoperatsiooni järgselt kojameheks hakanud? Oot, mida ma siis nüüd õieti teen, vaatan filmi või analüüsin mulle teadaolevaid fakte suurõnnetusest?
Nii ongi võimalus seda filmi vaadates ennast testida, kui tundlik ma olen tegelikkuse moonutamise suhtes, kas faktide väänamine läheb mulle korda, kas ma solvun “tõe” moonutaja peale või naeran selle üle? Usaldage omaenda mõistust, ütles Jutta Rabe teleintervjuus. Ta pani inimestele südamele kahelda ametlikus raportis ja võimukandjate esitatud laevahukuversioonides nii palju kui võimalik. Aga oma tervet talupojamõistus tuleb alles hoida ka vastuipidise mõttekäigu korral -–fantaasiate serveerimine dokumentaalses soustis on samavõrra ohtlik. Ohtlik mitte vaataja reaktsioonide tõttu, vaid ohtlik filmi kvaliteedile. Keegi ei käi mängufilmidest tõde otsimas, ikka mingisugust elamust, esteetilist või emotsionaalset. Aga nii nagu ei saa kinos nina vastu lina istudes haarata kogu ekraanil toimuvat, ei saa ka väikese ajalise distantsi tagant dokumenti kunstilise mõõdupuuga mõõta.
Sama kehtib ju ka kirjanduses. Viimased kümme aastat on eesti kirjanikke sarjatud elukauguse pärast, et miks pole meie lähiminevikku, inimest murrangulistel aegadel kirjandusse valatud,. Ei saa, pole perspektiivi. Ka Rabe ei ole suutnud seda perspektiivi tekitada.
Kui Rabe filmi (nagu ka tema science-ficktion-raamatu ja teiste ettevõtmiste) eesmärk on debatti ülal hoida, tõmmates kasvõi kriitikatule enda ja oma filmi peale, siis on see temast väga õilis, sest üldiselt hakkab ajakirjanike jõud sel teemal raugema.
