24.09.2007, 00:00
Kes viimasena klassi tuleb, on pede
"'Klass"' on jõudnud Soome - uudisteagentuuride andmetel toimus täna Helsingi lähedal Jokelas koolitulistamine, hukkunuid on mitu;***;Uut DVDd eesti filmiga “Klass” vaatas Anari Koppel.
Totaalne kambavaim. kaader filmist
KLASS on eelkõige noortefilm ja selle parimaks
sihtgrupiks ongi noored inimesed, keda filmis nähtav karm teema
kõige lähemalt puudutab. Filmi kohta antakse avakaadrites teada, et
see põhineb lugematutel tõestisündinud lugudel.
Osatäitjad on teatritaustaga noored, kes mängivad elus esimest filmirolli. Nad on teatraalsed ja režissöör jääb vahel hätta nende teatris õpitud maneeride muutmisel filmilikuks mängimiseks. Noored on aga pealehakkamist täis ja suuresti ehk tänu neile jääb filmikeel ausaks ja situatsioonid nagu joonlauaga vihikutest välja rebituteks. Vihikutes vaatavad aga vastu rate.ee-s poseerivad noored, kes on oma nooruse ängi ja mässumeele kõrghetkedel sattunud elama brändistatud rabelemisühiskonda ja seal pole oma nõrkuse väljanäitamine cool.
Klassis käivad Anders (Lauri Pedaja), klassi põlatuim nohik Joosep (Pärt Uusberg) ja teda kiusamise eest kaitsev Kaspar (Vallo Kirs), kes ei suuda taluda Andersi algatatud klassi nõrgima õpilase süstemaatilist peksmist ja kiusamist. Kaspar on maalt pärit, aga suudab end linnanoorte klassis kehtestada ja meeldib õnnekombel ka klassi populaarseimale tüdrukule Theale (Paula Solvak).
Ilmar Raagi film on naturalistlik ja soovib teravalt ühiskonna valupunktide pihta lajatada. Koolivägivallast on tõesti ajakirjanduses murelikult räägitud, kuid veel pole seda meile näidatud niivõrd otsekoheselt ja julmalt. Ent praegune KLASS on liiga välja mõõdetud ja juhusevaba, et mõjuda nagu kuulitabamus hingepõhja.
Me veedame enamasti vähemalt 12 aastat oma elust kooliseinte vahel ja oleks vale arvata, et
need aastad ei tähenda hilisemas elus enam midagi. “Kevades” lendasid võitluses saksa koolipoiste vastu kaikad ja kivid, Joosep Toots kuumutas Kentuki Lõvina ka ahjuroobi.
Harva on Eestis tehtud kooliteemaline film mõjunud nii destruktiivselt. Kui Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” tegeleb ühe rahvuse ja keele hääbumise teemaga, siis kas mitte noortefilm KLASS ei ennusta, et hävingumeeleolu on jõudnud noorte sekka?
KLASSi tegelased on nüüdisaegsed vabas riigis elavad noored. Neil on kodus arvuti, nad surfavad rate.ee-s, kasutavad mobiiltelefone ja kuulavad i-podist muusikat. Kust aga pärineb vägivald nende sisemuses?
Kas konformsuse alge antakse meile kaasa koolist? Pimesi autoriteetide uskumist ja brutaalsusega leppimist ei suuda Raag andeks anda. Kool meenutab filmis vanglat ja on täis vägivaldseid inimsuhteid. Filmis näidatakse kiusatute perekondi, mis on mõnest kiiksust hoolimata võrdlemisi normaalsed (perekond võib koosneda ka vanaemast ja lapselapsest),
kuid filmis ei näidata millegipärast kiusajate perekondade argipäeva.
Osatäitjad on teatritaustaga noored, kes mängivad elus esimest filmirolli. Nad on teatraalsed ja režissöör jääb vahel hätta nende teatris õpitud maneeride muutmisel filmilikuks mängimiseks. Noored on aga pealehakkamist täis ja suuresti ehk tänu neile jääb filmikeel ausaks ja situatsioonid nagu joonlauaga vihikutest välja rebituteks. Vihikutes vaatavad aga vastu rate.ee-s poseerivad noored, kes on oma nooruse ängi ja mässumeele kõrghetkedel sattunud elama brändistatud rabelemisühiskonda ja seal pole oma nõrkuse väljanäitamine cool.
Klassis käivad Anders (Lauri Pedaja), klassi põlatuim nohik Joosep (Pärt Uusberg) ja teda kiusamise eest kaitsev Kaspar (Vallo Kirs), kes ei suuda taluda Andersi algatatud klassi nõrgima õpilase süstemaatilist peksmist ja kiusamist. Kaspar on maalt pärit, aga suudab end linnanoorte klassis kehtestada ja meeldib õnnekombel ka klassi populaarseimale tüdrukule Theale (Paula Solvak).
Ilmar Raagi film on naturalistlik ja soovib teravalt ühiskonna valupunktide pihta lajatada. Koolivägivallast on tõesti ajakirjanduses murelikult räägitud, kuid veel pole seda meile näidatud niivõrd otsekoheselt ja julmalt. Ent praegune KLASS on liiga välja mõõdetud ja juhusevaba, et mõjuda nagu kuulitabamus hingepõhja.
Me veedame enamasti vähemalt 12 aastat oma elust kooliseinte vahel ja oleks vale arvata, et
need aastad ei tähenda hilisemas elus enam midagi. “Kevades” lendasid võitluses saksa koolipoiste vastu kaikad ja kivid, Joosep Toots kuumutas Kentuki Lõvina ka ahjuroobi.
Harva on Eestis tehtud kooliteemaline film mõjunud nii destruktiivselt. Kui Andrus Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” tegeleb ühe rahvuse ja keele hääbumise teemaga, siis kas mitte noortefilm KLASS ei ennusta, et hävingumeeleolu on jõudnud noorte sekka?
KLASSi tegelased on nüüdisaegsed vabas riigis elavad noored. Neil on kodus arvuti, nad surfavad rate.ee-s, kasutavad mobiiltelefone ja kuulavad i-podist muusikat. Kust aga pärineb vägivald nende sisemuses?
Kas konformsuse alge antakse meile kaasa koolist? Pimesi autoriteetide uskumist ja brutaalsusega leppimist ei suuda Raag andeks anda. Kool meenutab filmis vanglat ja on täis vägivaldseid inimsuhteid. Filmis näidatakse kiusatute perekondi, mis on mõnest kiiksust hoolimata võrdlemisi normaalsed (perekond võib koosneda ka vanaemast ja lapselapsest),
kuid filmis ei näidata millegipärast kiusajate perekondade argipäeva.
Nähtud kodudes on enamasti heasoovlik isa, ema või vanaema, kes ikka aeg-ajalt küsib, et kuidas siis lapsel ka koolis läheb. Hoolimata sellest, et järeltulijad silmanähtavalt maadlevad oma täiskasvanuelu probleemidega.
Koolis, kus toimib karistuste süsteem, tahavad noored südamepõhjas olla ise need, kes otsustavad, millal keegi võib püsti tõusta ja millal istuda. KLASSi brutaalne seltskond otsustab klassi peksukoti Joosepi ja tema kaitsja Kaspari interneti valekontode abil homokohtingule meelitada, kuigi meilivahetuses on just selgunud, et Kaspar kindlasti homo ei ole. Vaataja tunneb kaasa või muigab, kui kaks poissi on klassivendade salaplaani järgi rannale alatusse lõksu veetud ja kogu klass ilmub lõkerdades peidust välja. Uskumatuks muutu b aga lugu, kui kogu klassi ees sunnitakse nuga kõril hoides Kasparit oraalseksile Joosepiga. Rahuldus teadmisest, et teise noore käekäik on nende otsustada, annab noortele sümboolse vabanemistunde õpetaja käskudest ja koolimaja masendavast reaalsusest. Nad sooritavad üheskoos julma kuriteo, mis alandab klassikaaslaste inimväärikust. Sarnaselt William Goldingi “Kärbeste jumala” tegelastele saab klassi igast uuest vägivallaaktist õigustus uuele ja hullemale teole.
Režissöör Raag ütleb, et tahtis selles stseenis tuua vaatajate ette sellise alanduse, mis võtaks kiusatud poistelt võimalikult usutavalt eluisu ära ja et nad astuksid oma viimase meeleheitliku sammu ebaõigluse vastu. Alandus on tõesti jube. Ometi tunnistab režissöör muuseas selle hirmutava stseeni valikuga, et noortevahelises vägivallas on piirid kadunud ja avalikult pedeks peetud olla on noorte seas kõige hullem solvang. Kas põhjus on televisioonis näidatavas vägivallas, mis on noored tundetuks muutnud või on tänapäeva ühiskond tõesti jõhkramaks muutunud?
Rootsi režissööri Lukas Moodyssoni filmis “Fucking Åmål” oli 16aastaste seas homoseksuaalne suhe täielik tabu, kuid niipea kui kooli populaarseim tüdruk Elin astus klassikaaslaste piiramisrõngas olevast tualetist välja käsikäes kooli ebapopulaarseima tüdruku Agnesega ja kuulutas joviaalselt, et on nüüd lesbi, ei olnud kellelgi enam midagi öelda.
Klassi poolt kiusatud Joosep ja Kaspar aga ei ole homod ja neil polegi suurt ühist peale väljatõugatu staatuse. Lavastatud homokohtingule oma häbistatud noormeest vaatama tulnud Thea ei soorita kangelastegu – ta ei tõenda millegagi, et usub Kaspari heteroseksuaalsust. See on valus koht kõigile armastusse ja kodanikuühiskonda uskujatele.
KLASS näitab, et meie ühiskonnas puudub sõnavabadus – see on näiliselt olemas, kuid me ei julge karistuse hirmus oma arvamust avaldada. Klassis, kus õpetajad pole su arvamuse vastu viimased 10-12 aastat huvi üles näidanud, on loomulik, et oma avamuse avaldamine pole normaalne ka väljaspool kooli.
Filmi teinud seltskond tahab maailma paremaks muuta, seda on filmis jõuliselt tunda. KLASS ei anna lootust, pigem osutab ta sellele, et globaliseeruvas ja meediavägivallast mõjutatud ühiskonnas pole kaugel aeg, kui ühel kiusatud noorel saab mõõt täis ja ta asub julmalt teostama omaenda õigust. Kas saame tragöödia eelaimduses võimalikku vägivalda peatada?
*
DVDle on lisatud:
– filmi tegemise lugu
– kustutatud stseenid
– reklaamtreiler
