Kes viitsiks leinata väikest armast nöbinina?

Eestlaste endi arvates on meie kuvand Lääne-Euroopas selline armsalt lindgrenlik - väike vastik ja natuke armas jõmpsikas. Kriim ja lärmakas. Topib oma nina igale poole ja sätib ennast mõneski asjas teistele eeskujuks, kuigi vajab alles ise tuge ja õpetust. Kompromissivalmidus tuleb aastatega, ohkavad vanemad ja targemad ja teevad meile siiski pai. See meile ju nii hirmsasti meeldib, nagu ikka lastele.

Selles oleks omajagu tõtt, kui Eestil üldse oleks laisa ja rahuloleva euroopa kodaniku silmis oma kuvand. Aga pilti meist suudavad maalida ikkagi ainult meid tundvad spetsialistid.

Tavalise rahuloleva ­eurooplase Eesti-kuvand on midagi hoopis juhuslikumat. Pange korraks silmad kinni ja mõelge, mis teile kangastub seoses Sloveeniaga. Ma arvan, et 85 protsendile ei meenu üldse mitte midagi. Ülejäänutele tuleb ette, et Sloveenias tuli käibele euro ja seda siis, kui meie oma ilusa pildiga eurosendid sügava ohkega pikaks ajaks ootele panime.

Ka Eesti-kuvand on kaugelt vaadates alati see, mis peegeldab parimal moel kodus toimuvat, olles sellega sarnane või selgelt vastupidine. Kadedus, kergendustunne või äratundmisrõõm on need, mis mällu jälje vajutavad. Rootslased reageerivad Eestiga seoses väga hästi märksõnadele, mis puudutavad meie maksusüsteemi. Tšehhid panid tähele, et vaatamata kuuest parteist koosnevale parlamendile õnnestus eestlastel tänavu mõistliku aja jooksul valitsus moodustada. Prantslased, kellel vist demokraatlikus Euroopas anno 2007 on kõige rohkem tulnud veekahureid kasutada ja politseinikke haiglaravile toimetada, on tõepoolest esimesed meenutama Eesti aprillirahutusi. Enamik vanadest bürokraatiatest pärinevaid kodanikke arvab, et meie riigiga saab vabalt suhelda ainult digitaalses vormis. (Millise eksiarvamuse juurde lasen mina neil ka alati jääda - lõppude lõpuks e-suhtlus füüsilise isiku ja x-tee punkti y vahel ju toimib, lihtsalt punktid z, w ja y omavahel tavaliselt enam digisuhtelda ei suuda ja paberkandja-süsteem on digiõhinas tavaliselt juba kaotsi läinud.)

Me ise arvame, et 2007. aastast jäi "maailmale" meelde see, mis toimus Eestis kevadel. Tegelikult on see tänini meeles vaid Angela Merkelil ja José Manuel Barrosol, kes pidid seepärast Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel olema Eesti-küsimuses sirgeselgsed ja osalt sellest tulenevalt puhta ilmaasjata Samarasse sõitma. Kuid isegi nemad peaksid ilmselt laskma nõunikel üle täpsustada, kas oli ikka nii, et poolakate hädad olid veterinaarset ja eestlaste omad ideoloogilist laadi, või oli vastupidi.

Tavaline lääneeurooplane teab ehk sedagi, et Eesti on nüüd Schengeni süsteemi osa. Ja kuna neid idariike ei tea uskuda, siis ei ole see tõik valdavalt koduse turvalisuse ja vähem reisimugavuse pärast muretsevale keskmisele kodanikule üldsegi rõõmustav.

On Eesti asi anda ja täita lubadus, et ei eestlased ega Eestit oma rodina'na nimetavad kurikaelad läände sigatsema ei pääse. Neid ei saa küll kunagi olla nii palju kui Rumeenia päritolu mustlasi Itaalias, kuid paar erutavat röövmõrva aitaks meid kenasti uudisekünnisest üle. Uudis reageeriks eurooplase ajus juba täna olemasoleva hirmuga ning moodustuks püsiv seos, mille lõhkumisest lihtsam on oodata, kuni aeg oma töö teeb ja uued emotsioonid peale tulevad.

Eestlase enda jaoks oli aasta 2007 huvitav selle poolest, et võttis paljudelt kindluse iseseisvuse ning majandusedu ja rahvustevahelise sõpruse igikestvusest. Paljud lohutasid end sellega, et meie sõbrad läänes meid nii hästi mõistsid ja meile appi tulid, riskides isegi mõne diplomaatilise limusiini plekki mõlkida. Meie arusaam iseseisvuse säilitamise riskide maandamisest on alati olnud soov liituda võimalikult paljude elitaarsete klubidega, nagu NATO, Euroopa Liit, Schengeni- ja euroruum. OECDgi ei tundu enam võimatu.

Oleme äsja ka selle ära näinud, kui raske oli 2007. aastal teha seda, mida meie tegime nii 1994. aasta paiku - tõestada oma läänekõlbulikkust Lääne riigijuhtidele. Gruusia kahjuks räägib küll ka geograafiline asukoht, kuid sellest enam ikka jõudude tasakaal, mis täna lihtsalt on teistsugune kui meile edu toonud ajajärgul. Meie mullu realiseerumata jäänud riskid ei ole kindlasti likvideeritud ja tänavu üle testitud tõrjemehhanismid ei pruugi olla tulevikus toimivad.

Eesti on normaalne vähetuntud Euroopa riik, kuigi elu siin ei ole veel nõuetekohaselt igav. Ja isegi kui oleks piisavalt igav, siis on Eesti ikkagi liiga väike selleks, et oluline osa lääneeurooplasi omaks siin kinnisvara ja kaitseks seega meie iseolemist. Oleme Iraagi ja Afganistani operatsioonide kaudu näinud, et ideoloogilistel põhjustel ei mehita ükski lääneriik ülearu pikalt ühtki sõda, olgu kaalutlused pealegi üllad. Eestil ei ole inglise pensionäridele pakkuda aasta ringi päikselist mereranda nagu näiteks Küprosel, kes on otsustanud edasiste ebameeldivuste vältimiseks (Türgi suunalt) kaunima osa kodumaa pinnast koos vastsete villadega Briti peaministri valijaile maha müüa.

Lääne-Euroopa valija loeb igal hommikul lehest mõne lindgrenliku poisipõnni kurvast lõpust, noogutab nukralt ja kõnnib ikka oma tavapärast rada, toimunule teist korda mõtlemata.

Järelikult peame me möödunud aastat võtma kui erandlikku, mil meil oli võimalik emakese Euroopa selja tagant karule keelt näidata. Meile on lihtsalt antud lisaaega kuidagi ära teha see, mida me teha ei tahaks. Meie pole ju neid kõiki vandistanist siia kutsunud, miks peaksime me siis nende moraalse heaolu pärast muretsema?

Aga üldise heaolu kasv viib alati selleni, et rohkem jääb mahti ühiskonnalt ka kõrgemate ja kaunimate tunnete rahuldamist nõuda. Nii ongi isegi Narvas inimestel aega ja mahti jäänud viimastel aastatel mõelda sellest, kas ja kuidas Eesti riik neid armastab. See, et me neid tänavatel väheke ja kommentaariumides päevast päeva peksame, ei pruugi vastupidi eestlaste hulgas levinud arvamusele olla venelasele piisav tõend meie armastusest. Eestlaste valdav enamik ei võta kooseksisteerimist muulaste kogukonnaga kui majanduslikku ja demograafilist paratamatust. Muulasega peab ikka kuidagi võitlema. Ja ma mõtlen siin sama palju venelastest kui Võrust minema peletatud portugali päritolu "murjamist". Venelasi on lihtsalt rohkem ja nende rahulolematuse ärakasutamine on karu meelest lahe. ­KAPO jälgib manöövreid ja annab meile nendest teada, aga see kõik on tulekahju kustutamine.

Seni, kuni valdav enamik rahvast tahab - vähemasti sõnades - kohe hakata venelasi deporteerima iga kord, kui viimastel püha Eesti isamaa kohta midagi kriitlist avaldada on, oleme iseenda suurim julgeolekurisk. Seda vana, lihtsalt teisenenud mõisapõletamiskihu, mis paneb meid omaenda ühiskonna kanaarilinde koos venelastega ahju ajama, ei pane tähele Lääne-Euroopa, aga seda oskab näha ja kasutada Venemaa. Võõraviha ilmingud on tugevad ka Lääne-Euroopas, mõelgem või vastavate parteide retoorikale Austrias või Šveitsis, aga peavoolupoliitika peab ka sealkandis ülearu riskantseks rahvustunnetele rõhumist.

Niisiis - mida arvavad meist meie venelased, selles on täna üks põhilisi küsimusi. Mitte selles, et eurooplased meist tavaliselt midagi ei arva. Ainult et kuna nad meist midagi eriti nagunii ei arva, siis ei pruugi keegi seda väikest nutvat poisikest kusagilt Islandi väljaku kandist alati märgata. Nii ütles muide ka Barroso, kuigi otsesõnu rääkis ta vaid mingist torust. Aeg on suureks saada. Sest 90. sünnipäeva pidustustega koidab ühtlasi 17. kevad ja eelmisel korral oligi neid antud vaid paarkümmend...