Kes võiks juhtida maailma?
Ansambli The Police liider ning edukas omaette laulja, kelle muusika on täitnud suure osa sinu nooremast elust, helistab. Aga tal on aega vaid veerand tundi.
Halloo.
Tere, Erik, kuidas läheb?
Tere, kenasti, tänan küsimast. Kuidas endal?
Mul on hästi. Olen Peterburis ja siin on ilus ilm. Kuidas teil seal?
Siin on ka väga mõnus. Kas sa mäletad oma eelmist Tallinna-kontserti?
Mäletan ikka. See oli neli aastat tagasi. Oli imeilus.
See pidi napilt ära jääma...
Pidi või? Miks?
Sest see toimus leinapäeval. Ja sa pidid enne kontserti pidama mingi rahustava kõne, et protesteerijad rahule jääksid...
Tõesti? Sellest ei mäleta ma midagi. Mina mäletan ainult linna ennast. Aga keda tol päeval leinati?
Neid eestlasi, kes omal ajal Siberisse viidi.
Ah jaa, nüüd meenub.
Oli sul lava peal piinlik, et pead sellisel päeval esinemise eest vabandama?
Muidugi mitte. Laule on mitmesuguseid. Mõned tuletavad sulle meelde rõõmsamaid aegu ja mõned midagi kahetsusväärset.
Kas sõjad on sinu meelest pahad?
On küll. Need algavad tavaliselt kellegi isiklikest tõekspidamistest. Kuid ma usun, et üheski sõjas ei saa süüdistada ühte isikut - minu meelest oleme me kõik võrdselt süüdi.
Ma pean silmas seda, et inimkonna ajaloos pole olnud vist ühtegi rahumeelset päeva. Et sõda tundub just nagu loomulik asi?
Seda küll. Mulle tundub siiski, et sõjad algavad siis, kui keegi hakkab süüdistama teisi iseenda vaimsetes probleemides. Aga vaadata ei tuleks mitte teiste inimeste, vaid iseenda sisse. Selline on minu arvamus.
Police'i trummar ja mänedžer alustasid muusikategemist Liibanonis. Kas sinul on ka Liibanoniga isiklik suhe?
Jah, mõni aasta tagasi mängisin Baalbekis. Mul on väga kahju, et neid praegu pommitatakse. Nad vääriksid paremat... Mul on kurb, et seal nii läheb, aga ma ei tea, kuidas seda lahendada.
Mis sulle hetkel kõige rohkem muret tekitab?
Ma arvan, et keskkond. Ja paljud teised valupunktid. Mul on tunne, et meil ei ole korralikku juhtkonda, mis nendega tegeleks.
Et meil peaks olema Maailma President?
Meil on Maailma President. Tema nimi on George W. Bush. Aga mul on tunne, et ta pole selle ameti jaoks piisavalt andekas. Paistab, et ta ei tegele mitte ühegi tõsise valupunktiga, ta lihtsalt teeb kogu asja järjest hullemaks. Mul on tunne, et ta on eksiteel. See tekitabki minus muret. Meil pole juhti. Meil pole inimesi, kes suudaks mõelda, meil pole inimesi, kes suudaks rääkida.
Sul on omanimeline konn!
Mul on omanimeline konn?
Jah.
Arvata on. Kas kõigil teistel pole?
Ei. See on üks Kolumbia vihmametsas elav puukonn (Dendropsophus sting i).
Ma usun, et see konn ei tea ega hooli sellest vähematki.
Sina ka mitte?
Miks minagi peaks?
Nii et te pole näost näkku kohtunud?
Ei.
Kas muusik, kunstnik, peab millegi hea ja si suka loomiseks mõneks ajaks ära kaduma?
Mul on tavaks suikuda nii-öelda talveunne. Et mõelda. Tallinna kontsert on selle tuuri tagantpoolt arvates kolmas - pärast seda, augustis, ongi mul kavas teha suurem paus.
Sa siis loed juba päevi?
Ei, mitte selles mõttes. Ma naudin praegust turneed. Ma lihtsalt tean, mitu tööpäeva mul veel järel on.
On ee olnud lahe tuur?
On küll. Me mängime lugusid, mida ma pole päris ammu esitanud - mitmed neist on Police'i aegadest. Kõik on parajalt elav ja spontaanne.
Teid on seekord laval kõigest neli, eks?
Jah, meid on neli. Mina laulan ja mängin bassi, mul on kaks kitarristi ning suurepärane trummar.
Sul on alati olnud parimad trummarid...
Jah, on küll. Mul veab.
Sinu kirjutatud "Every Little Thing She Does Is Magic" ja "Walking On The Moon" olid läinud aastal ühed kõvemad peolood siin Eestis. Sest nad kõlasid igal õhtul selles lahedas reality-show's nimega "Baar"...
Või nii. See on hea uudis, sest need lood on meil selle tuuri kavas ka. Aitäh, et ütlesid.
Millistes imelikes kohtades sa oled oma muusikat veel kuulnud?
Mulle ei meeldi kuulata oma muusikat liftides (naerab).Tegelikult ei meeldi mulle liftides üldse muusikat kuulata. Liftis meeldib mulle vaikus. Kui inimesed tahavad laule mingil otstarbel kasutada, siis peaksid nad valima sobiva õhkkonna ja sobiva põhjuse...
Jah, ega iga laul ei sobigi liftis kuulata...
Vahel on tore kui inimesed mängivad laule pulmades. Või matustel...
Milline sinu lauludest sobiks matustele?
Paljud inimesed mängivad "Fields Of Goldi". Samuti pulmades. See lugu läheb võrdselt käiku nii pulmades kui ka matustel.
Päris imelik.
Arvatavasti mängivad nad seda ka minu matustel.
Arvad nii?
Noh, see pole minu otsustada. Ma pole seda oma testamenti sisse kirjutanud. Jätan kõik oma naise hooleks. Ta on suurepärane pidude korraldaja.
Kas on võimalus, et sa teed kunagi koostööd The Police'i trummari Stewart Copelandiga?
Stewart Copeland... Me oleme endiselt head sõbrad, aga... Mul pole tarvis Police'i taaselustada, et oma eluga edasi minna. See asi on tehtud.
Kas sa igatsed aegu, mil sa olid bändi liige?
Ma olengi bändis, Erik, ma olen hetkel väga hea bändi liige. Hehheh.
Ja on see demokraatlikku tüüpi bänd või oled sa seal diktaatori rollis?
Ma pole diktaator, m a olen bändijuht, olen alati olnud. Ma olen alati kirjutanud kõik laulud ja seaded ja olnud laulja. Ma arvan, et ma teen õigeid otsuseid. Aga ma kuulan alati teiste inimeste arvamusi. Nii et ma usun, et olukord pole hetkel teistsugune kui Police'i ajal.
Sellel tuuril esineb sinuga samal laval sinu poeg. On ta muusikuna hea?
Ta on tõesti hea. Ta on vapustav, hehehe.
Kas sa ostaksid tema plaadi, kui ta seda tasuta ei annaks?
Ma arvan küll. See on hea plaat. Väga inspireeriv.
Kas ta meenutab sulle sind ennast?
Mõnes mõttes k& uuml;ll, jah. Loomulikult esineb ta oma moodi, tal on oma stiil. Kuid ma märkan tema esinemises külgi, mis ta on arvatavasti pärinud minult. Tõtt-öelda arvan ma, et ta on parem kui mina.
Kas sa kuulad endiselt plaate vale kiirusega?
Kui ma olin algaja muusik, kuulasin lugusid kord aeglasemalt, kord kiiremini, et bassikäikudest paremini aru saada. Aga ma ei kuula enam vinüüle. Mul on küll suur plaadikogu, kuid...
...sul pole plaadimängijat?
Ei ole jah (naerab). Tõtt-öelda, ma mängin nüüd rohkem pilli, kui kuulan plaate. Ma harjutan.
Kas sa oled rahul oma plaatide kõlaga? Laulukirjutamise koha pealt on mu meelest kõik su albumid väga tugevad, kuid kusagil 90ndate keskel läks heli kuidagi mitte nii põnevaks...
Tead, ma ei oska neid sedasi hinnata, sest ma pole neid mitu aastat kuulanud. Mul on tunne, et teatud hetkel tuleb plaadi tegemise juurest jalga lasta. Sest kui sa üritad teha seda muudkui paremaks ja paremaks, siis kulutad sa sellele terve oma elu. Nii et ma arvan, et mingil hetkel tuleb öelda: "See on nüüd nii hea, et paremaks minna ei saa." Samas, ma ei kuula oma plaate tagantjärele, nii et sinul on tegelikult eelis - otsustada, milline neist kõlab hästi ja milline mitte (naerab). Mina esitan neid lugusid igal õhtul. Minu töö on muuta nad paremaks.
Kas sul on mõni hea hotelli-varjunimi? See küsimus on pühendatud sinu naissoost austajatele...
Heh heh heh... On küll, aga ma ei ütle, milline.
Miks?
Ma vajan natuke privaatsust.
Kui sa oleksid ajakirja peatoimetaja, mis oleks selle põhiteema?
Poliitika. Kuidas muuta maailm paremaks. Ma paneks naised pukki. Ma sooviks, et oleks rohkem naispeaministreid, rohkem naispresidente.
Sa oled feminist?
Jah, ma olen feminist.
Kas sa oskad öelda, milline naine võiks maailma juhtida?
Ei, mul pole kindlat kandidaati, aga ma usun, et idee iseenesest on hea.
Miks?
Sest minu meelest on mehed läbi kukkunud. Mehed on liiga egoistlikud. Mul oleks hea meel, kui minu elu juhiksid naised.
Sama siin. Meie 15 minutit ongi läbi. Näeme.
Jah, näeme 28ndal.
Sting kirjutab
Nagu kõigi teiste elusolendite puhul, nii on ka meie DNAsse sisse kirjutatud hävimine. Ainuke vahe, et meie oleme sellest teadlikud. Kuidas peaksime õppima surema hirmu tundmata, julgelt, väärikalt ning sellega nõustudes? Miks peaksime elama, tundes halvavat hirmu ettemääramatu ees? Mil määral olid mu vanemad valmis kohtuma surmaga? Kuivõrd olen seda mina? Aus vastus on, et üldse mitte. Ilmselt sellepärast olengi siin kohutavas kaevikus - ma pean midagi õppima.
*
See, et ema mind gümnaasiumi esimesel päeval kooli saadab, on piinlikkust tekitavatest asjaoludest veel kõige väiksem. Olen ikka kõigist oma klassis rohkem kui pea jagu pikem. Olen isegi pikem kõigist järgmises klassis. Näen välja nagu kolmanda klassi õpilane ja olen oma lühikeste pükstega naeruväärne. Talun seetõttu nädalate viisi alandusi, peamiselt vanematelt poistelt, kelle silmis olen nagu mingi neandertali atavism ja solvang nende enda mehelikkusele. Turritan kohmakalt, kui mulle pannakse hüüdnimeks Lurch, "Addamsite perekonna" hiiglasliku sünge ülemteenri järgi.
*
Nagu hoor oma teisel ööl, taipan ma pärast esimest proovinädalat, et teen seda tööd üksnes raha pärast. Isa oli mind alati hoiatanud, et ma ei lõpetaks all augus - mõeldes muidugi kaevandust, mitte orkestriauku või põrguauku. Kuid sarnasusi siin on. Ent raha peale ei sobi nina kirtsutada. Kui õpetajatöö eest saadavatele sandikopikatele taas kord lisada kuuskümmend naela nädalas, saab kokku korraliku rasu, ning tulevast last silmas pidades oleks arukas veidi raha panka panna. Eriti kui arvestada, et olen peatselt loobumas ainsast kindlast tööst, mis mul on.
*
Biitleid kuulsin ma esmakordselt algkooli lõpuklassis. Mäletan, et olin ujula riietusruumis. Härra Law oli just olnud järelevaatajaks ühe meie kaootilise ja võimatult lärmaka ujulaskäigu juures - "järelevaatamise" all pean ma silmas seda, et keegi päris ära ei uppunud. Kuivatasime end parajasti ja nagu meil ikka tavaks oli, äigasime ka rätikutega üksteise suguelundite pihta. Sel hetkel kuulsimegi nurgas seisvast transistorraadiost "Love Me Do" esimesi takte. Mõju oli silmapilkne. Nendes hõredates helides oli midagi, mis otsemaid lollitamise peatas. Johni üksildane suupill ja Pauli bass mängisid "kahe peale", ja seejärel liikus vokaalharmoonia kvintides üles minoorsete tertsideni ja siis tagasi refräänis kõlavaks sooloks. Mitte et oleksin osanud tol ajal seda kõike sõnadesse panna, kuid tundsin selles napis kõlapildis ära midagi erilist, isegi revolutsioonilist. Sama tajusid ka kõik teised.
*
Mõte, et meie kaks võiksime moodustada punkbändi (ent see on siiani kogu kõneluse varjatud alltekst), võib küll olla mingil moel ebaaus, aga selles on ka midagi veetlevalt õõnestavat. Õige lipuga lehvitamise ajal, mil muusikaäri kindluse väravad on valla tiritud, sobib nii tema (Stewart Copeland, The Police'i trummar - Toim.) kui ka minu eesmärkide ja vahenditega. Stewart tahab panna bändile nimeks The Police. Ma vihkan seda nime, aga ei ütle midagi. Ta laseb mulle paari omakirjutatud lugu, mis on kodusel lintmakil tahumatult salvestatud ning muusikaliselt ja tekstiliselt uuele käsuseadusele vastavaks kujundatud. Kuigi need tunduvad tavalised ja mõttelagedad, erutab mind just tema energia, tema jultunud jänkilik saab-tehtud-vaim. Ta näitab mulle enda kohta Soundsis avaldatud artiklit. Seal on ka pilt, kus ta istub oma tohutu trummikomplekti taga, ja selle all on ära toodud just nagu ühelt fännilt tulnud kiri, kus küsitakse: "Kes on see Curved Air' suurepärane uus trummar ja mis pille ta kasutab?" Edasi järgnevad tema elulookirjeldus ja üksikasjad Tama trummikomplekti kohta."Tead, kes selle kirja kirjutas?" küsib ta retooriliselt ja enne, kui jõuan õlgugi kehitada, vastab ta ise, naeratades nagu pirakas ahne kass. "Mina. Sain sellega oma pildi lehte ja saan ka Tamalt tasuta komplekti.
* Katked äsja eesti keeles ilmunud
Stingi autobiograafiast "Murtud muusika".
