Seda mõru äratundmishetke nimetatakse vist keskea kriisiks. Tavaliselt järgneb tormakas äratõukereaktsioon, vastupõtkimine loodusseadustele. Verinoor armuke ja tutikas auto, ümbermaailma seiklus, peaministri portfell. Plaatinablond tukk ja peenisetätoveering.

Keskea kriisist on valminud küllap linnahallitäis raamatuid ja filme. Aga siiski on “Külili” silmapaistev filmike ka selles kuhilas. Kaks keskealist ja edutut jopskit Miles ja Jack otsutavad heita endalt argipäeva ahelad ja põrutavad võtma elult viimast. Aga vanusele kohaselt ei küta nad lahtises kabrioletis amokki silmapiiri taha, tolmupilves jälitamas politsei eskadrill, vaid sõidavad sündsalt 90nega Lõuna-Kalifornia päikeselistesse viinamarjaistandustesse.

Miles (Paul Giamatti) on lahutusjärgses depressioonis wannabe-kirjanik, kes leiab ainumast vaheldust oma rõõmutule eksistentsile aastakäiguveinide sulnis järelmaitses. Isegi suhe veinidesse on tal intiimselt enesekeskne: laiatarbe kaberneele ja labasele merloole eelistab ta Pinot’d - kapriisset viinamarja, mis vajab samasugust hoolitsust ja tähelepanu, nagu tema isegi. Läbikukkunud näitleja Jack (Thomas Haden Church) on Mike karikatuurne antipood, elurõõmus ja robustne bastard, kel seisab ees abielu rikka naisega. Mees kavatseb oma vagabundi karjääri lõpetada ülevoolava orgiaga ning püüab seepärast oma tusast paarilist stuuporist välja klohmida. Miles aga usub, et tema ülesanne on igal sammul pidurdada sõbra ülepurskuvat elurammu, olla nn. moraalse superego eest. Suure tunde mees ei suuda taluda seltskonnalõvi kergatslikke maneere. Kadeduse eest saab varjuda veinisnoobi turvalisse rituaalistikku - nüansi- ja finessiteadlikkus hoiab meid laskumast looma või alamklassi tasemele.

Nagu arvata võib, leiab imeline tandem tee pealt võluvad daamid, üritab neid kumbki omal moel maha saagida ja lõpetab sitasti. Jack saab elu karmima koosa ja Milesil kaob pind lõplikult jalge alt, nii et leiame ta ühel hetkel oma veinikollektsiooni hinnalisemat pärlit suvalises kiirsööklas alla kugistamas.

Rezhissöör Alex Payne suhted oma tegelastega on ebahollivoodlikult inimlikud. Tema filmidesse satub tavalisi inimesi oma väikeste probleemidega, mis on liiga ebaglamuursed selleks, et mõni suurfilm neid fookusesse võtaks. Payne jätkab siin “About Schmidt’iga” alustatud elukünniste teemat. Kui härra Schmidt avastas alles pensionile jäädes kui tühi tema elu tegelikult on, siis Milesil käib prõks ära tunduvalt varem. Kui Schmidt pidi läbi valusate üleelamiste avastama eneses hoolimise, siis Milesil pole isegi vaja välja murda oma egoismi kitiinkihist. Ainult pisut enam söakust oma tunnete väljendamisel paluks. Ja lõpetada see massohistlik enesehaletsuse ookeanis kümblemine. Me teame ju, et keskealisel intelligendil on palju vaba aega urgitsemaks oma vaimset naba ja uskumaks, et tema neuroosid ongi universumi keskpunkt.

Aga babyface Paul Giamatti (“Private Parts”, “American Splendor”) mängib Milesi kõigis oma hädades vastupandamatult sümpaatseks. Tihti on nii, et mida kiuslikum ja kiulisem on tegelaskuju, seda enam empaatiat ta tekitab. Päriselt naljakate komöödiasarjade “The Office”, “Happiness” või “Curb Off Your Enthusiasm”  peategelased on tõelised mölakad, aga sealjuures vastupandamatud mölakad. Nagu ka Woodi Alleni filmist filmi rändav tüüpkarakter.

Küllap peitub elu poolt tallata saanud keskealises keskklassi kuuluvas mehekujus midagi implitsiitselt humoorikat, negatiivsete karakterijoonte lõimulises peitub kurikuulus koomiline esprii. Väiklus, eelarvamuslikkus, kahjurõõm ja enesehaletsus on inimlikud jooned, millega näib palju kergem samastuda, kui näiteks suuremeelsuse ja altruismiga. Liiga õilsad karakterid jäävad ka liiga distantseks ja abstraktseks.

“Külili” poleks ameerika film, kui meile ei antaks lõpus lootust. “The End is the Beginning is the End” nagu laulab Smashing Pumpkins. Kui sa oled nii põhjas, et sul on põhimõtteliselt pohhui, mida teised arvavad, kui enam ei ole kaotada midagi, siis tunned korraga määratut kergusetunnet. See on ground-zero – uue alguspunkt, Shiva tants korjusel. Sisemusest paiskuv eluenergia annab kaasavaraks hädavajaliku karismakapitali ning materiaalsetest muredest mürgitamata meeled on armastuseks valla. Milesit tabab happy end, niipalju kui seda keskeast välja pigistab.

Tunnistagem, et “Külili” pole nii läbilõikav kui inimhingede teeneka patoloogi Ingmar Bergmani “Marionettide elust”, ega ka estraadlikult pillav kui kunagine kinohitt “Keskea rõõmud”. Aga samas on film ühel ajal päikesepaisteline kui minoorne, mõrkjalt happeline, kuid nüanseeritud kõrvalmaitsega. Ühesõnaga hästi tasakaalustatud bukee.

Andres Maimik

PS. Ma ei saa, aru, miks eesti keeles on film ristitud nimega “Külili”, kui PÖFFi aegne “Kõrvalteed” oleks olnud nii kõlaliselt kui semantiliselt palju sobivam pealkiri.