Jimmy: Iirlased on Euroopa neegrid...
Derek: Olgu, teeme siis "Dublin souli!".

Umbes selline on dialoogikatkend Roddy Doyle'i võrratust raamatust "The Commitments", kus Dublini töölisklassi noored võtavad nõuks hakata soulibändi tegema. Miskipärast meenub see stoori mulle ikka ja jälle, kui ma saadan Simply Redi kontserdil õhtupimedusse ühe loo teise järel. Poolenisti iiri verd Mick Hucknall ja tema üheksaliikmeline bänd - bass, kitarr, klaver, tromboon, saks, trompet, trummid ja kaks taustalauljat - esitavad selle õhtu jooksul oma 45 miljonit plaati müünud nägemuse "valge poisi soulist", milles on segunenud Philadelphia soul-traditsioon ja raadiopop. Tavaliselt ma sellistesse lahjendustesse ei usu, aga Mick Hucknalli hääl on see, mis soulipretensioonid igati põhjendatuks muudab. Hucknall on selline laulja, kes ei tunne end kõige mugavamalt mitte stuudiosügavuses, kus ideaalne laulupartii on võimalik saavutada mitmerealise vokaali ja korduvate duublitega, vaid ärkab ellu laval, rahva ees, flirtides publikuga, nautides ennast ja lauldes praegu ausalt öelda paremini kui kunagi enne.

Kui The Commitmentsi südantliigutavaks relvaks oli nende amatöörlik optimism, siis Simply Red on vastupidi justkui hoolikalt lavastatud muusikal: kõik pillimehed saavad oma sooloetteaste ja kava hoiab koos Hucknalli loba lugude vahel, mille soojast iiri huumorist on aru saada, et tema mõne aasta tagused auto- ja suhteavariid on nüüdseks osa minevikust. Raske etapi selja taha jätnud mehe elus on uus armastus ja uus muusika.

Kontserdi publik on keskmisest kindlasti vanem, ning uute lugude puhul tundubki kohati, et selles vanuses inimestel on oma mälestused ja kogemused juba sedavõrd kinnistunud, et pigem otsitakse olemasolevate mälestuste toredusele omamoodi kinnitust, kui tahetakse luua juurde uusi mälupilte. Seepärast ehk võetaksegi üsna leigelt vastu tuleva albumi lood, nagu näiteks uus singel "Oh! What a Girl!", mis peaks Hucknalli sõnul "käiama augustist alates kõigis raadiojaamades". Lugu ise on pisut liiga sirgjooneline kitarripop, millest (nagu ka enamikust uuest materjalist) on puudu see domineeriv pseudo-hauss klaver, mis Simply Redi kuulsamale materjalile oma veidi veidrate harmooniatega klubiliku omanäolisuse andis. Samas tuntumad hitid, nagu "Something Got Me Started" või "Stars", saavad toolidelt püsti kogu saalitäie rahvast. Mick Hucknalli kui naiste lemmiku mainet tundub kinnitavat ka see, et kõige ennastunustavamalt gruuvivad just teises nooruses naisterahvad, kes on abikaasad koju jätnud.

Teises nooruses, ehk turvalises keskeas, on ka Simply Red ise. Selge on see, et Simply Red apelleerib nüüdseks juba äratundmisrõõmule, mitte üllatusele. Kontserdil tulevad ettekandmisele pea kõik nende suuremad hitid - mainitute kõrval näiteks ka "Holding Back The Years", "Come To My Aid" või "Jericho" karjääri algusest 80. aastatest, ning Simply Redi isiklik hambavalu-lugu, kaver Harold Melvini hitist "If You Don't Love Me By Now".

Kontsert annab hea ettekujutuse sellest, kuidas keskikka jõutakse - läbi varaste lugude, mis räägivad vaesusest ("Money's Too Tight To Mention"), ja pikemate klubiõhtute mõjul sündinud tantsumuusika katsetuste ("Fairground") kuni lihvitud masinavärgi-popini, mida esindavad uued lood -, ning saab selgeks, et üks õige keskeas bänd tunneb end laval oma sisseharjutatud manerismiga sama mugavalt kui kodus veiniklaasiga tugitoolis istudes. Ometi näen ma siin midagi veel, mida selliste veiniklaasibändide puhul alati ei pruugi kohata - mängurõõmu ja entusiasmi.

Simply Red on proovinud kogu karjääri vältel musta hinge valge raadio sisse ajada - vahel õnnestunult, vahel mitte. Kontserdi puhul tundub aga, et võib-olla on just laiv-formaat nende jaoks kõige mugavam, sest suure soulbändi üheks osaks suudavad nad kontserdi ajal muuta ka kogu rahva. Ma arvan, et The Commitments ütleks selle peale neile omaselt: "They got soul".

* 11. augustil esineb Simply Red Tallinnas Saku Suurhallis.