Khaled Hosseini “Tuhat hiilgavat päikest”
See raamat on hästi rusuv ja rusuvalt hea. Loed ja loed ja mõtled, miks sa lased nende kaante vahelt endale hinge nii palju frustratsiooni, kui akna taga on ometigi Eesti kevadsuvi, ainuke aastaaeg, kus loodus lubab puhata meie laiuskraadile omasest surutisest. Aga meil on ikka kõvasti vedanud, kui võrrelda eluga Afganistanis. Neil on päikest tublisti rohkem, aga kui mõõtmatult palju rohkem alandavaid seadusi ja mõttetuid sõdimisi.
Raamat räägib afgaani naiste elust. Või mis naiste! Viieteistaastane on ikka laps, kuigi ta kehaliselt on võimeline sünnitama. Ja mis elu see on! Näoliniku kandmise kohustus on kõikidest neist “seadustest” kõige mõistlikum ja põhjendatum.
Sõjad Afganistanis on saatnud tervet põlvkonda. Meie jaoks on see olnud võõras sõda, kuhu saadeti nii kaheksakümnendatel kui ka kahetuhandendatel eesti poisse mingit asja ajama. Alati on vaja kaitsta kellegi rahu, alati tulevad sealt meie jaoks halvad uudised tinakirstude kujul. Meil pole olnud oma valu kõrval aega mõelda, mida tunnevad lihtsad afgaani inimesed/naised selles sõjamöllus elades, armastades, sünnitades, vägistatud saades.
Khaled Hosseini (sünd 1965) toob oma kodumaa ajaloo ja rasked valikud (õigemini küll valikute puudumise) väga lähedale. Korraga näed päevauudiste taha, haistad kõrbeliiva lõhna, kuuled kaevul pesu pesevate naiste käratsemist ja oled õnnelik, et see on sinu jaoks lihtsalt üks väga mõjuvalt kirja pandud raamat, mille saad lõpuks kinni panna. See raamat on midagi enamat kui lugemiselamus.
