erakogu

Viru keskuse katusel näidati legendaarset erootikafilmi “Emmanuelle”. Suurel ekraanil keset Tallinna kesklinna ontlikke büroohooneid paljastusid seitsmekümnendate soenguga häbemed. Filmi 1987. aasta augustiöisel linastusel vaatasid neid Soome televisioonist Kilmi filmi “Disko ja tuumasõda” väitel kõik nägemisvõimega inimesed Eestis.

Mõtlesin katusekinos esimest korda filmi täispikkuses vaadates selle peale, kui lopsakalt nüüd vohab erutusfilmindus võrreldes tollase põuaga. Ehkki olin siis alles seitsmeaastane naga, jätkus suhteline kasinus ka sellesse aega, kui teismeeas ise erootika ja porno sihtrühma jõudsin. Tõsi, need, kel võimalik ja kel julgust jagus, võisid interneti algusaegadel ise Ameerika saitidelt krediitkaardiga siivutuid stseene hankida. Ei tea, palju neid oli. Mina ja ilmselt paljud teised said soovi korral vaadata Maajat ja klassivenna pornokaar­te, aga videoid tuli otsida sellest internetiasjandusest keerulisi teid pidi. Vahel leidis, aga vahel oli lihtsalt põnev.

Sellekohast uuringut pole küll tehtud, aga palju mööda panna ei saa arvates, et kui ilmusid Napster ja sellesarnased failivahetusvõimalused, suurenes porno pealevool märgatavalt. Käimasoleva aastakümne keskel keerati aga pornokraanid mitte lihtsalt lahti, vaid lausa otsast ära. Videostriimimine ei puudutanud ainult naljakat kaamerasse vaatavat närilist-piibrit, vaid ka pärani piibreid. Saidid nagu YouPorn, MegaPorn, YouJizz, PornHub (ilmselt ei jõua neid keegi kokku lugeda!) pakuvad soovijatele piiramatus koguses piiramatut pornot. Seda saab vaadata kohe ja ilma rahata. Oma tulu teenivad kodulehed veel küllastumatutele kõrgresolutsiooniga filme, tutvumiskuulutusi ja veebikaamerate abil arenguriikide tüdrukuid näidates.

Arvan, et porno on omal kohal ja omal moel ka kasulik. Näiteks avardab ta fantaasiat ja normaliseerib inimese “polümorfset perverssust”, nagu on öelnud seksuaalsuse uurija, sadomasolemb homo Michel Foucault. Kuid näib, et porno üleüldine võidukäik on põua kätte jätnud erootika-aia.

Mis siis ikka, võiks õlgu kehitada. Kas meil tisse vähe näha on? Siiski, see ikkagi loeb, kuidas tisse näidatakse. Leonhard Lapin pakkus Sirbis (13. 2. 2009) Eesti erootikanäitust arvustades välja, et erootika on see, kus peale suguelundite on veel miskit peidus – näiteks muid teemasid (nagu “Emmanuelle’is” naise emantsipeerumine) või vaimsed taotlused, nagu tantristlikus traditsioonis. Katusekino poolteist tundi prantsuse soft’i viis mõttele, et üks tänapäeval defitsiitne nähtus, mis võib varjuda erootikas, on aeg.

Kuna me kõik armastame majanduskasvu, siis me armastame ka üha kiiremini tarbida. See käib ka erutuse kohta. Mitte ainult filmis, vaid ka laivis – näiteks ööklubis või kõrtsis seksi- ehk elukaaslast otsides. Individuaalsust (siinses kontekstis eraklikkust) soosiv töörutiin lubab kaks õhtut nädalas ettenähtud kohtades tegeleda vastassugupoolega. Kui tahta olla eriti nooruslik, siis kolm õhtut nädalas, aga igal juhul on aega vähe! Kui internetis algab suguakt kohe, kui vajutad õigele nupule, siis miks ei peaks nii toimuma päriselus?

See kõik ei ole muidugi omane ainult Eestile, vaid toimib põhimõtteliselt sama moodi kõigis kapitalistlikes riikides. Muidu poleks Houellebecq oma raamatutega nii kuulsaks saanud, kui haigutav kuristik nõude saada kiirelt keppi ja selle nõude täitmise võimalikkuse vahel inimestes vastu ei kajaks.

Kuid ehk on Eestis tasakaal siiski veidi paigast ära? Selline mulje jääb, kui tulla koju pärast pikemat aega mõnes lääne pool asuvas Euroopa riigis viibimist. Üks näide: millegipärast märkan just siis, värskelt reisilt naasnuna, tänaval palju prostituute. Mõne aja pärast tuleb küll meelde, et tegemist siiski muid ameteid pidavate naistega, lihtsalt riietus on selline. Ja naised peegeldavad (selles aspektis) meeste soove.

Tundub, et seksi suhtes on Eesti endiselt meeletu ja meelas Ida-Euroopa. Miks muidu on Eesti nõnda populaarne poissmeestepidude koht ja lõunamaa Casanovadel Eesti tüdrukute seas nii hea minek? Seda, et kõik ööklubitutvused ei pea kohe voodi viima, võib näha kas või Soomes. On üsna tavapärane, et kui Helsingi ööklubid kõik korraga kella kahe ajal külalised välja viskavad, siis tänaval taksosid otsivad noored jagavad sõiduvahendeid. Seda ilma mingisuguse külgelöömise või seksiootuseta. Need võivad tulla mõne aja pärast, järgmine kord.

Porno on aus kaup, kirjutas kunagi Kalev Kesküla, ja erootika või seksikus tilulilu. Nii vist tõesti on, et kui kõike seksikusega vürtsitada, siis see muutub tegelikult magedamaks. Kuid ka sellega pani Kesküla täppi, et porno on kaup – aus, selge ja tugevatoimeline nagu valge viin. Külmal ajal asendamatu! Erootika iseseisvalt (mitte erootiline mobiiltelefonireklaam!) on sellega võrreldes kui ürtidel tõmmata lastud aperitiiv, mille tegemine võtab vähemalt sama palju aega kui 1987. aastal Tartust Tallinna Soome telelevialasse sõitmine.

Ja kui totalitaarselt erootikavaeses Eestis oli nii Soome telekas kui seksis midagi süsteemivastast (pandi ju Eino Baskin mingis kõlvatuses süüdistatuna lausa vangi), siis samasugune vastuvoolu ujumine on erootika praeguses ühedimensiooniliselt ameerikalikuks kippuvas Eestis.

On kulunud ja ebaõige süüdistada kõigis hädades Ühendriike. Ameerika on ikkagi suur ja lai ning pakub väga eripalgelist kultuuri. Kuid seksindust puudutavas on Ameerikas toimuv hea näide sellest, mida ­pornolembus ihaldama ajendab: Mardi Gras’ ajal rindu välgutavate esmakursuslastega seksida, või neile vähemalt tagumiku peale laksu anda. Usalduslike vestluste ajal mitme mees-ameeriklasega olen kuulnud tunnistust, et eelolevaks juubeliks tahaksid nad oma naiselt… grupiseksi. Kindlasti on see soov parem kui maasturist linde tulistamas käia, aga kuidagi nukralt tundevaene ja lõplik. Mis siis pärast seda saab? Kas kolmas jääb ka hommikusöögile?

Mulle “­Emmanuelle” meeldis. Pärast kinoseanssi oleks tahtnud katusel filmi kohta kellegagi mõtteid vahetada. Kuid peaaegu kõik vaatajad olid kuhugi edasi kiirustanud…