Kilde Marokost

Maroko mustadest ­kilekottidest, ohtlikest tomatitest ja asjalikest naistest kirjutab Urmas Väljaots.

Vahemere lõunakalda riikidega käib kaasas hulk stereotüüpe: igal võimalusel turistide lüpsmine, vaesuses virelevad inimesed, ning apelsinisalud, kiiskav päike ja selle taustal lehkav korjus. Eks osa neist vastagi tõele, kuid pigem iseloomustab Maroko argipäeva kontrastiderohkus. Kilde elust.

Lõhnadest

Mäda ega raibete järele seal ei lehka, kui te just lihaturu sügavustesse ei kipu. Kuid üllataval kombel on ka vürtsiaroome suhteliselt tagasihoidlikult. See-eest tungib apelsinipuude õitsemise ajal kõikjal ninna imehea, uimastav-eksootiline neroli-õite lõhn. Ja kontrastina mattub linnades see magus parfüüm paksu heitgaasipilve sisse.

Jääb mulje, et sealsetel parsadel puuduvad igasugused heitgaasifiltrid. Saastepilved on hingematvad. Populaarseimaks liiklusvahendiks on eesli ja jalgratta kõrval Fiat Unod ning Renault-Dacia Loganid. Neid on vanemaid ja uuemaid, kuid valmimisaastat on tolmukihi alt raske kindlaks teha.

Igatahes on tegu maailma koledaimate autodega, mis on sealsete tee- ja liiklustingimuste põhjal otsustades väga vastupidavad ja seetõttu sobivad masinad.

Päikesest

Marokos üldjuhul päike paistab ja ilm on suviselt soe. Talvel, öösel ja paari tuhande meetri kõrgusel mägedes on kõik loomulikult mõnevõrra jahedam, kui mitte külm. Kuigi sealse ülierksa valguse käes tundub ka päevitunud eurooplane kaame, on päike niivõrd võimas, et nägu omandab täiesti märkamatult kena jume.

Kui hoolimatu olla ja end liiga pikalt peesitama unustada, võib nahk ka kibekiiresti ära kõrbeda.

Teenindusest

Diskreetne, soe, sõbralik ja kiire – just selline võib olla Maroko teenindus, ka suvalises baaris-öömajas, eksklusiivsemast restost rääkimata. Tase, mis üllatab ja millesarnast ei leidu kaugeltki igal pool. Just teenindus oligi minu jaoks üks positiivsemaid üllatusi Marokos. Hea teeninduse kriteeriumidele vastavad Marokos naised.

Maroko naisteenindaja, olgugi vahetevahel usu kohaselt räti ja looriga üleni kaetud, on sümpaatne, viisakas ja sõbralik. Räägib törtsu juttu, kuid ei muutu tüütavaks. Viskab nalja, vabalt, ilma punnitamata. On kohal täpselt siis, kui vaja, kuid pealetükkivusest pole juttugi.

Mehed tegelevad eelkõige müügitöö ja turistidele kõikvõimaliku kohaliku kitši pähe määrimisega.

Nendega peab olema valmis kauplema, mis mingil hetkel võib eurooplast hakata väga väsitama.

Kauplemine on seal rahvusspordi ja eraldi teaduse staatuses.

Alghinnale peab alternatiivina pakkuma vaid kolmandiku sellest, ning nii hakkabki aeganõudev ja tüütu kuldse kesktee leidmine, mis lääneliku hinnasüsteemiga harjunud inimesel lõpuks üle viskab.

Liiatigi kui alghind on niigi kõrge, nagu neid leidub Euroopa eripoeski! Lõppude lõpuks pole seda kola ju vajagi. Väidetavalt ei pidavat kommersandid enam nii kleepuvalt pealetükkivad olema kui varem. Turismipolitsei teeb oma reide ja rahustab nad maha.

Esmakordsel külastusel peab arvestama, et käe andmine tervituseks on kohustuslik-viisakas. Nii kutsuvadki igasugused kaubitsejad viisakalt kättpidi tervitades sind “vaid silmarõõmuks” oma “boksi” nende aardeid kaema. Ei, ostma ei pea – vaid silmarõõmuks!

Nii nagu kaupleminegi, muutuvad ka need “tõeliselt omakasupüüdmatud” kutsed pikapeale vägagi tüütavaks, mis sest, et serveeritakse teed ja tuntakse huvi kaugelt tulnu vastu. Sest väikesele silmarõõmule järgneb nagu aamen kirikus seesama kauplemisrituaal, kui korragi valvsuse ja osavõtmatu ilme kaotad ning mõne eseme vastu tsipa rohkem huvi üles näitad.

Söögist ja bakteritest

Nii palju kui mina teiste Euroopa päritolu matkajate muljeid olen kuulnud, peab kuvand eksootilisest riigist ja sellega kaasnevast (kergest) kõhutõvest üldiselt samuti paika. Aabitsatõde on, et juua võib vaid pudelist või keedetud vett. Toorest, s.t eelkõige just salateid jms veega pestut, süüa ei soovitata ja kõige hullemad pidavat olema tomatid. Kuid loomulikult juhtub nii nagu Charlotte’iga Mehhikos, “Seksi ja linna” filmis, et see, kes kõige enam pabistab, saab kõige tõenäolisemalt häda kaela.

Seevastu kõik, mis praetud-keedetud, peaks olema ohutu – kõrgel temperatuuril on bakterid surnud. Niisiis ohutud peaksid olema kõik need tulikuumades savinõudes serveeritatavad tajine’id või kuskussid, mille jaoks kanaturul lihakaupmees vaese linnu leti alt puurist haarab ja kliendi silme all vagaseks teeb. Tõeliselt värske liha!

Juba pärast paari kohaliku eine portsjonit võib nende ühekoeline maitseainetebukett hakata muutuma tüütuks ning hing igatseb korraliku toorsalati või pasta järele… Suurlinnast väljaspool võib neist vaid unistada. Linnades aga võivad need olla üsna luksuslikud ja kallid.

Seevastu on Maroko apelsinid uskumatult magusad. Ja see toormahl! Kui seda vaid kõikjal vabalt juua julgeks…

Maastikest

Maroko loodus on võrratu, põhjamaistelt tasandikelt tulnule eksootiline ja ootamatu. Kuigi õigem oleks vahest öelda maastikud – rohulibleta kivikõrbe ja kaljuseid mägesid on keeruline looduseks nimetada, kuigi nende vahel looklevad nii oaasid kui leidub ka männisalusid.

Vaated üles mäetippudele ja alla kuristikele ning orgudele, mäeseljandike muutuvale koloriidile ja värskendavatele palmisaludele on eestlase jaoks midagi seninägematut, ilusamgi veel kui mõnes filmis.

Aeg-ajalt kerkivad nende keskel punasest savisest mullasegust valmistatud majakestega külakesed. Rikkamates piirkondades ja linnades on ümbritseva palmisaluga konkureerimas onnide katustel laiuvad satelliiditaldrikuväljad.

Sealsamas, nii sõiduteel kui ka majade vahel sibavad ringi sajad koorma all vaaruvad eeslid, nn berberite džiibid, ja ka muud pudulojused. Pole harv, et loomi transporditakse autokastis ühest kohast teise, nii et kunstlikult tekitatud esimesel “kasti-korrusel” on näiteks eesel, lehm ja lammas, nende kohal kõrgub teine korrus, kus mäletsevad kitsed, ja kõige tipus on kodulinnud.

Möödasõidul hoiad hinge kinni ja loodad, et see improviseeritud Paabeli torn kurvis tasakaalu ei kaotaks.

Prügist

Pealtnäha võiks Maroko maapiirkondade elanikke pidada ju täitsa ökoinimesteks. Ühelt poolt peaks nende maalähedane elustiil ja kultuur, teiselt poolt raha ning ressursside nappus piirama võimalusi ning soovi tarbida lääne sodinänni, nagu teeme seda meie. Tavainimene kuskil maakülas on tõesti ääretult vaene…

Aga sel on pigem vastupidine efekt. Kuid mis seal ikka imestada – ise olime/oleme ju smasugused. Kunagi värvilise lääne kilekoti, nüüd kiire, uue auto pärast läheb ikka kismaks. Nii jooksevadki turistidel järel nännijahil poisikesed, kes sult välja nuiavad kas või pastaka.

Peale selle puudub neil ökoinimestel mis tahes arusaamine prügist. Vanasti ju probleemi polnud – solk oli naturaalne ning mädanes mõne aja pärast maja kõrval augus ära. Tänapäevased pakendid nii lihtsalt ei kao. Ei prügiveost ega -käitlemisest pole seal mingisugust aimu. Endiselt poetatakse kõik, mis tarbitud, sinnasamma, ukse taha maha.

Nii ongi Maroko kaetud tiheda, musta kilekotivõrgustikuga… Jääb mulje, et see must, õhuke kilekott on vältimatu osa Maroko elust. See on seal ainuke pakkematerjal. Sinna keeratakse ühtmoodi nii äsjatapetud kana kui ka kallim kaup. Ja neid lendleb igal pool! Keset kivikõrbe, kesklinnas, külavaheteel, mäetipus, kus iganes. Kihtide kaupa kõikjal, ning osa sellest pudeneb loomulikult ka turistide autodest.

Turismilõksust

Savikülades elavad kohalikud ei väsi rõhutamast, kuidas turism on nende ainuke elatusallikas.

Kuidas just turistid on need, tänu kellele neil õnnestub elus püsida – kui me nende kogukonnakooperatiivide poolt valmistatud kaupu ostame. Eks osalt ole see loomulikult tõsi.

Kõiki neid käsitöömüüjaid ja igal pool sarnast kaupa nähes tungib hinge aga vägisi kahtlus, et nende tulud küll võrdselt, kooperatiivi printsiibile kohaselt kõigi selle liikmete vahel ei jaotu. Hinge poeb kahtlus, et sealgi on juhiks kohalik “vürst”, kes suurema osa papist oma tasku kühveldab ning mersuga ringi paarutab. Seejärel tuleb selle kauba hinda kuuldes endale peale tunne, et tegu on puhtakujulise turismilüpsiga. Ei ole ju normaalne, kui mingi savijunni eest kohati sama hinda küsitakse kui Eesti kunstnike tööde eest galeriides-laatadel.

Turistide mass on seejuures ikkagi tohutu. Kõiki neid Euroopa seiklejate autokaravane nähes tekib vastumeelsus ja piinlikkus. Euroopa loodus on juba jõutud ära trampida ning nüüd on siis leitud uus ohver, kelle maa tihedalt džiibijälgedega katta ning kus rallit proovida.

Rahust ja vaikusest

Ei tohi unustada, et sõbraliku ja suhteliselt neutraalse pinna all peitub siiski islamimaa oma traditsioonide, kommete ja elukorraldusega. Religioonile kohaselt hakkab mingitel kindlatel täistundidel minareti tipust kostma muessini kutse palvele – kisendav hala, mis üldjuhul käivitub makilindilt. Seda edastatakse viis korda päevas, kuid millistele tundidele see täpselt satub, pole kuigi selge. Nii võib see pahaaimamatut turisti üllatada millal iganes. Halvemal juhul näiteks öösel kell neli, kui oled voodis ning sügavas unes. Sel puhul võib see äkitselt käivituv läbilõikav soig magaja šokiga äratada.

Kui sellest veel vähe peaks olema, siis alustavad vaheldumisi oma hommikust serenaadi ka kõikjal pesitsevad pudulojused – kirevad kuked ja klähvivad koerad. Hommikul on tunne, nagu oleks terve öö pidu pannud, kuigi voodist kaugemale ei jõudnudki.

Naistest ja meestest

Kui äärmuslik moslemi-naine võib pealaest jalatallani olla burnusesse mässitud, nii et muud peale välkuvate silmade ei paista, on tavaline, et tema kõrval poosetab viimase (ääre)linnamoe järgi riietatud noormees. Juuksed želeega püsti aetud ja “popilt” lõhkised teksad jalas.

Küladest läbi sõites hakkavad silma raskete kandamite (haod, vili, hein jne) all küürus naisterahvad, kes neid vapralt ühest kohast teise tassivad, lapsed seelikusabas.

Mehed passivad teepervel mööduvaid autosid ja paistavad mõn usalt seltsielu nautivat. Vahel on neid näha ka eesli seljas, rakendi ees mingit koormat transportimas või siis turistidega suurt mäe­kristalli- või vaibaäri tegemas. Väidetavalt vastutavad nad ka raskete majapidamistööde eest, nagu ehitus ja rauatööd. Majalobudike seisu nähes ei tundu see siiski just väga tavaline tegevus olevat. Naised marsivad aga vapralt haokubudega edasi.

Elukallidusest

Üht tüüpi hinnad on võrreldavad Eesti hinnatasemega. Need on hinnad turistidele suunatud peenemates-läänelikes kohtades. Eurooplase moodi väljas söömine on sama kallis kui Tallinnaski.

See-eest on hinnavahed hariliku, tavakauba ja turistidele mõeldu vahel mitmekordsed, leiva saaks turuputkast kahe krooni eestki. Asi, mida Eestis naljalt enam ei näe.