Killuke Brasiiliat
Hea, et reisi kõige ebameeldivama osaga sai ühele
poole kohe esimesel päeval. Jõudes vahemaandumiseks Farosse
Portugalis, selgus, et lennufirma TAP piloodid streigivad ja Brasiiliasse
jõudmine lükkub päeva võrra edasi. “Kas lendurid
tahavad suuremat töötasu?” pärisin lennufirma
töötajalt, mille peale ta küsis muiates vastu, kas nad minu
meelest saavad vähe palka. Nii ei saanudki ma täpselt aru,
mispärast sel päeval ükski TAPi lennuk ei lennanud; igal juhul
kahtlustan, et sel päeval pahurate reisijatega kannatlikult suhelnud
lennujaamatöötajate ja pilootide vahel järgmistel firma
suvepäevadel liiga suurt vennastumist toimuma ei saa.
Kui
otsida halvas head, ja mis mul muud üle jäi, siis ma polnud varem
Portugalis käinud ning lennufirma kulul poole päeva Faros ning teise
Lissabonis veetmine osutus heaks sissejuhatuseks Brasiiliale. Aina rohkem
hakkas meeldima keel, esialgu kissi hoidvad silmad hakkasid harjuma
päikesega, ja see, et kuskile kiiret pole, tundus iga minutiga
normaalsem.
Pärast pärastlõunat natuke unises ja
natuke ilusas Faros leidsin ennast järgmisel hommikul
Lissabonis, ja
lennukini jäi veel kaheksa tundi. Täpselt niipalju, kui on vaja
ühe linna avastamiseks ja peamiste vaatamisväärsustega
tutvumiseks. Ainult et mina ei tahtnud ühtegi linna avastada, isegi mitte
nii vaatamisväärset, nagu seda on Lissabon. Tahtsin lihtsalt
võimalikult ilusate majade vahel jalutades ära eksida. Valisin
turistikaardilt sellise vanalinna osa, kus paistis kõige vähem
muuseume ja muid leppemärke, ning seadsin sammud sinnapoole. Kui sattusin
kuskil tänavakohvikus tunnistajaks väga rahulikule stseenile, kus
päike hakkas paistma kitsastele tänavatele, koristajad
rääkisid harjadele nõjatudes juttu ja keegi vanamees tellis
hommikukohvi kõrvale klaasi valget portveini, tundsin kuskil kauges
südamesopis TAPi streikivate lendurite vastu isegi natuke tänutunnet.
Streikigu, nii et tolmab, kui selle mündi teisel poolel selliseid
hommikuid pakutakse.
Lissaboni puhul
hämmastas, kuidas nii mägise linna tänavaid saavad
katta nii libedad kivid. Kui päeval sahmakas hoovihma tuli, sain vana
kindluse juurest mäe tipust alla keskväljakutele lihtsalt seistes ja
gravitatsiooni mõjul libisedes, aeg-ajalt ristmikel suuna vahetamiseks
uisusamme tehes. Muus osas jättis linn väga hea mulje. Paljudes
kohtades käis vilgas ehitustöö, aga pigem tehti vana korda,
mitte ei ehitatud uut. Minu meelest võiks iga linn detailplaneeringuid
ja ehituslubasid väljastades arvesse võtta ühikut
“kraanasid saja tuhande elaniku kohta”. Mainitud mäetipust
mere poole vaadates oli näha seitse kraanat. Kui oletan, et sama palju
jäi ka teisele poole, siis on ühiku väärtus umbes pool.
Uljas Ida-Euroopas on aga näit pidevalt 20 või rohkem.
Selle mõtte saabudes oli õige aeg minna lennuki peale ning
kahel järjestikusel päeval kell neli ärganud inimese unega
magada kuni Fortalezani, siis vastu tulnud maasturisse vajuda ja magada selles
kuni Jericoacoarani. Ärkasin pimedas külas, kus tänavate asemel
olid liivaluited ja kusagilt kostis kõva muusikat. Ei hakanud selle
põhjal mingeid järeldusi tegema ning läksin otse voodisse und
lõpetama, mõeldes, et hommik on õhtust targem.
Lisaks targem olemisele oli hommik ka tuulisem. Halb üllatus oli, et
lohesurfi harrastamiseks oli Jericoacoara ise tuule suuna tõttu
kehvapoolne ning selleks pidi sõitma kümmekond kilomeetrit kas Prea
või Guriu randa. Aga hea uudis oli, et mõlemas olid eesk
ujulikud sõidutingimused.
Tuul puhus kogu aeg 7- või
9-meetrise lohe jagu, kaldaäärne murdlaine ei olnud liiga suur ning
sõitjaid oli alla kümne ranna kohta. Puhas rock’n’roll.
Prea rannas oli lisaks tuulele ja lainetele mõnus basseiniga rannabaar
ning kuna see asus ületuult, sai sealt õhtul tagasi Jerisse
lohetada. Gurius olid ehk laine ja tuule suuna poolest veidi paremad
tingimused, aga ei midagi muud; isegi mitte palmi, mille alla päikese eest
varjuda.
Järgnevad päevad
möödusidki lohesurfi tähe all. Kõigil, kes ise parasjagu
toeside-sõitmist ja hüppeid ei harjuta, oleks täpsemat
kirjeldust väga igav lugeda, seepärast hoidun detailidest. Aga midagi
muud poleks ma seal teha tahtnud ega osanud. Mul on täiesti meelest
läinud, mis tunne oli ilma hobideta reisida, näiteks lihtsal
rannapuhkusel. Mida sellisel teha? Raamatut lugeda? Mu loogika ei ole siin
ilmselt veatu, aga lugeda võib ju ka lohetamise vahepeal või
siis, kui tuult ei ole.
Ühel päeval Prea rannas
pärast sõitu kookospähklit luristades uitas mõte
sellele, kas Kõigevägevam teadis maailma randu ja tuult luues, et
kunagi hakkavad kümned tuhanded inimesed neid lohesurfiks kasutama,
kulutades sellele päevi, nädalaid või lausa aastaid. Ju ta
ikka mõtles, kui ta vähegi Kõigevägevam oli, arvasin
edasi. Aga miks ta ei võinud siis lainenurki natuke teravamaid teha, et
neilt parem hüpata oleks, lõpetasin selle läbi ja lõhki
kasutu mõttekäigu. Täpselt sel hetkel sain aru, et aju oli
läinud sajaprotsendiliselt puhkuserežiimile.
Kuigi Jericoacoara
rannas ei saanud lohetada, väärib küla ise kindlasti
lähemat kirjeldamist.
Esmakordsele külastajale
jäävad seal silma igal tänavanurgal rippuvad Mastercardi sildid.
Lisaks krediitkaardifirma logole on neil ka tänava nimi ning
linnakese vapp, aga kui sa paned kõrvuti kribukirjas vapi ja saja meetri
pealt äratuntavaks disainitud logo, mõjub esimene nagu meie eelmine
president Paris Hiltoni kõrval.
Selline silmatorkav
reklaamivõte aga ei tähendanud, et iga nurga peal oleks kaardiga
maksta saanud. Näiteks ühes kohalikus restoranis sain lähemalt
tuttavaks väljendiga “naist krediitkaardiga poodi saatma”.
Kuna ma pole kunagi rahaliselt lõimunud paarisuhtesse sattunud, polnud
need sõnad seni minu jaoks erilist tähendust omandanud. Aga tol
korral pärast imemaitsvate ananassis serveeritud krevettide
lõpetamist ja kaardiga maksmiseks soovi avaldamist võttis
ettekandja minu kaardi ja lahkus peatänaval asuva supermarketi poole, kus
pidi asuma kaarditerminal. Nähes, kuidas teenindaja kaardiga ümber
nurga pimedusse pööras, oleksin vist pidanud mures olema, aga selles
riigis tuli mul muretsemine väga halvasti välja. Seda enam, et neiu
oli viie minuti pärast tagasi ja kutsus mind kaasa.
Poodi
PIN-koodi sisestama, mõistagi.
Portugal ei olnud selle koha
pealt palju arenenum. Faro lennujaamas jäid silma suured reklaamid
Mastercard is widely accepted in Portugal. Kui proovisin sellest sildist
kümne meetri kauguselt asuvast kohvikus kaardiga maksta, tegid aga leti
taga töötajad nii üllatunud näo, nagu kuuleksid esimest
korda kaardimaksest kui nähtusest. Mis, tõmbad kaardi läbi ja
kõik? Kuidas ma siis vahetusraha tagasi saan anda, näisid nende
näod küsivat. Loo moraal – Jerisse tuleb kaasa võtta
sularaha. Kuigi 30 kilomeetri kaugusel asub pank, kus saab sularaha välja
võtta, on see lahti ainult kolmel päeval nädalas. Seejuures
kolme
l juhuslikul päeval nädalas, kui ma kohalike jutust õigesti
aru sain.
Jericoacoara ümbruskonnas on
mitmesuguseid vaatamisväärsusi ja atraktsioone, millest sai aimu
postkaardiriiulitelt ja turismiputkade plakatitelt. Näiteks suur auguga
kalju rannas ja imeilusad laguunid. Kuna kogemus on mulle näidanud, et
reaalses elus näevad need välja täpselt samasugused kui
piltidel, ei hakanud ma nendesse sõitma, hoides nii ära
süsinikuemissioone (halb vabandus) ja võites aega lohetamiseks
(palju parem).
Õhtuid alustasime tihti rannas, kus capoeira
harrastajad enne päikeseloojangut oma vaatemängulist
tantsuvõitlust alustasid. Nende võime olla pool aega oma pea ja
käte peal ning teine pool õhus, seejuures silma järgi
vägagi tugevaid lööke sooritades ja ka pimedas üksteisega
mitte kokku põrgates, oli võimas, et mitte öelda aukartust
äratav.
Mõne kraadi kaugusel ekvaatorist läheb
pimedaks kiiresti, ometi ei alusta kohalikud ööeluga enne
südaööd. Seetõttu oli parim päevarežiim selline, kus
pärast lohetamist, capoeira vaatamist ja head sööki teha
paaritunnine jõuvarude laadimise uinak, et siis enne keskööd
ennast ranna baaritänava poole sättida. See oli sisuliselt kaks rida
kärusid, millel paiknevate pudeliridade taga olid isehakanud baarmenid,
kellest eranditult igaüks oskas oma sõnul teha maailma parimat
caipirinha’t. Maailma kokteilivalmistajate paremik ühel lihtsal
rannal – vägev!
Olles varem käinud
Kuubal ja kuulnud söögilugusid Mehhikos ja Venezuelas
käinud sõpradelt, olid minu ootused Brasiilia söögi
suhtes väikesed nagu noore muti kulmud. Üllatusena ei
õnnestunud kogu seal veedetud aja jooksul süüa ühtegi
halba rooga. Alates tänaval müüdavatest pao de queijo’dest
ja kanatorpeedodest (millel tegelikult oli veidi rohkem portugali keele
kõlaga nimi) kuni kohalikus mõistes peente restoranideni
jätkus toidu kohta ainult häid sõnu. Heidan endale aeg-ajalt
siiamaani ette, et ei söönud lõpuni liuda imetabaste
steigitükkidega, mis meile ühes Cumbuco liharestoranis toodi.
Võib-olla ei saagi riigis, kus on nii sõbralikud ja
toredad inimesed, olla halb söök. Alati tuli keegi küsima,
kuidas läheb ja kes me sellised oleme, tundmata erilist muret selle
pärast, et puudus keel, mida mõlemad pooled rääkida
oskaksid. Ja siis need Brasiilia naised. Pidin nentima, et stereotüüp
vastab tõele. Jah, nad ongi seal ilusad, naeratavad, natuke
pöörased, muretud ja tantsivad hästi nagu kuradid.
Põhjamaa mehel ei olnud midagi sinna vastu panna, ja paar korda
päevas mõnesse surfilaenutuse töötajasse, ettekandjasse
või niisama rannas tšillivasse preilisse äraarmumine muutus
peaaegu et tüütuks rutiiniks.
Reisi lõpetuseks
lahkusime sõber Taavetiga neljast rohkem tšillimis-lainel
kaaslasest ning sõitsime Cumbucosse, et näha veel ühte
piirkonna paljudest loheparadiisidest. Rand, tuul ja täiesti sileda veega
laguun kohe ranna ääres olid super, aga hakkasime kohe puudust tundma
Jericoacoara mõnusast õhkkonnast. Cumbuco on lihtsalt üks
tavaline kuurort. Seejuures suurele linnale liiga lähedal asuv kuurort,
kus pole miskipärast piisavalt hotelle.
Kui sa just ei taha
tuba, mille konditsioneer töötab märksa valjemini kui
bussimootor ja dušikabiin on täispuidust, soovitan elamise ette
kinni panna. Nautisin sellistes spartalikes tingimustes veel viimased paar p&au
ml;eva lohesurfi ning sättisin ennast tagasiteele. TAP Portugal seekord ei
streikinud, millest oli kahju, sest nii palju jäi nägemata. Ega enne,
kui pole olnud Rios ja Amazonase vihmametsades nädalat veetnud, ei saa
täie õigusega öelda, et oled Brasiilias käinud.
Jõudsin koju, lihased lohetamisest veel natuke
kanged, nahk parajalt päikesepruun, tundes juba puudust viimase kahe
nädala söökide ja jookide maitsest ning inimestest. Brasiilia
meeldis mulle üle kogu keha. Võib-olla välja arvatud maks.
Sest caipirinha’d pärast head lohepäeva rannas
päikeseloojangut vaadates on ikka kuratlikult head.