Film punub mõnuga üledramatiseeritud ja mahlakat narratiivi Soome televisiooni mõjudest nõukogude inimesele Tallinnas ja selle lähiümbruses, kasutades segamini põhjalikku arhiivi- ja faktimaterjali, ekspertide intervjuusid, linnalegende, ilukirjanduslike lisanditega taaslavastatud isiklikke mälestusi ning katkeid mängufilmidest ja -seriaalidest. Nii vormub mänguline dokumentaalfilm Soome TVst kui aknast Euroopasse, mille žanrimääratluseks sobib neologism “faktsioon” (fakt+fiktsioon).


“Disko ja tuumasõja” tõmbenumbriks on valgustav faktimaterjal ning vaimukad lavastuslikud mälestusepisoodid tegijate endi lapsepõlvest, mis koos meeleolukate arhiivikaadritega keeravad toda ajastut vähegi mäletava vaataja jaoks lahti nostalgiakraanid (viimasel ajal on retroküllastuse oht muidugi juba üsna suur). Minevikus kümblemisele lisavad asjalikkust ekspertide intervjuud, mis kaadritaguse jutustajateksti rangel juhatusel konstrueerivad erinevad osad autonoomseks ja terviklikuks filmireaalsuseks.


See hoolikalt seatud terviklikkus on ka “Disko ja tuumasõja” suurim nõrkus. Kilmi ja Aarma on viinud subjektiivse ajaloo mõiste – “ega minu ajalugu pole vääram kui sinu oma” – äärmusesse.


Tundes ise kurikavalate niiditõmbajatena absurdi kanduvat rõõmu (sama absurdimaigulisena kujutavad nad ka toonast ajastut), sest keegi ei saa neid seejuures vahele võtta. Enseteadlikkus raskendab filmiga dialoogi asumist, kuna tõsimeelne vasturääkivuste otsimine mõjub selles kontekstis paratamatult naeruväärsena.


Filmi üldistusvõime mõõtmine jääb seega igaühe tunnetuslikule tasandile. Aga kui tegu polegi kõikehaarava põlvkonnaportreega, siis vähemalt põnevate ja vaimukate momentidega “Disko ja tuumasõda” ei koonerda.