Kilmi ja Reinumäe julgustükk

Jaan Ruus arvab, et nii hullu filmi kui “Sigade revolutsioon” polegi Eestis veel tehtud.;Sigade revolutisoon.;Rezhissöörid Jaak Kilmi, Rene Reinumägi;Operaator Arko Okk;Produtsendid Anu Veermäe ja Kaido Veermäe.;Rudolf Konimois Film 2004.;Linastub Coca-Cola Plazas

Ameerika filmitööstuse ajakirjal Variety on kombeks oma arvustustes film kohe kiiresti ühe pika lausega kokku võtta nende jaoks, kel vähe aega ja kes tahavad kohe siirduda järgmise filmi arvustuse juurde. Varietys algaks “Sigade revolutsiooni” arvustus umbes nii:

“Kaks Eesti kolmekümneaastast režissööri üritavad oma esimeses täispikas mängufil­mis, valdavalt dokumentaalses laadis üles võetud MTV-likus hüsteerilises lärmakas kisa­kõri­gro­teskiss kooliõpilaste suviste töölaagrite isetegevus­kokkutulekust 1986. a Eesti NSVs, kui stiihili­ne vastuhakk jäiga juhtkonna vastu põimub Nõukogude Liidu poolt peetava Afganistani-sõja vastaste meeleoludega ja kulmineerub vabaduskirjas USA presidendile Ronald Reaganile – kujutada elust irdunud totalitaarvõimu poolt karjaloomadeks allasurutud noorsoo vabaduspüüu vallandumist kokkusurutud vedru anarhistliku lahtipaiskumisena, jättes aga selle ühetoonilise ja monotoonse filmi lõppedes publiku täielikku arusaamatusse filmi sõnumist.”

Kõigepealt aeg: aasta 1986 on sõnaselgelt ekraanilt öeldud. Dokumentaalne võttelaad operaator Arko Okki poolt kinnistab seda. Teame, et see oli Gorbatšovi perestroika teine aasta, Indrek Toome oli Ministrite Nõukogu aseesimees ja kahe aasta pärast kukkus Karl Vaino. Õpilasmalevat ei kaunistanud sellal kindlasti mitte Marxi-Engelsi-Lenini kuulus kolmikprofiil ega teinud telereporter nii tobedat reportaaži (kahe aasta pärast, 1988 aprillis algatati ETVs Rahvarinne). Ei kuulatud õpilaslaagris süüdlasi üle nagu gestaapos/kagebees (isegi miilitsad ei riskinud punkareil pikki juukseid maha pügada). Kogu komandöride koosseis võinuks selline olla filmi tegevusajast mitukümmend aastat varem. Tollase õpilaslaagri komandörid olid enamasti noored, tihti üliõpilased üliõpilasmalevast. Kui nad olnuksid sellised andunud stalinistid nagu filmis, poleks nad seda noortemassi üldse suutnud kantseldada. Armuti põgusalt muidugi, kallistati, kabistati, oli vahekordi, kuid seksrevolutsioonist oli asi arvatavalt kaugel. “Isetegevushuligaansust” tuli muidugi ette. Hans H. Luik mõtles välja, küll üliõpilasmalevas, afgaani vanasõna “Kui näed hommikul kaevu juures tanki, siis on õhtuks külalisi oodata!” jm. Komandöride vereämbritega loopimine oli aga mõeldamatu.

1986 oli nõukoguliku süsteemi kiire lagunemise aeg. Pigem oleks komandöre võinud näi­data lolli rolli mängivate tegelastena, kes vä­ga hästi teavad, mis riigis elavad, ja siis ka las­tele selgitavad, et selline naiivne kiri, veel oma allkirjadega, ei aita. Ka lapsed polnud nii naiivsed, et oleksid saatnud sellise kirja (ja veel oma allkirjadega) Reaganile ja ÜROsse. Muide, minu tollal 9aastane noorem tütar koos kahe sõbratariga organiseerus tollal kolmest tüdrukust koosnevasse “põrandaalusesse rühma” EVE – harilik tütarlapse nimi dešifreerus “Elagu vaba Eesti!”. Kirjutan sellest, et rõhutada, et lapsed polnud üldse poliitiliselt naiivsed. Aga juba õpilaskokkutuleku ametlik kiri Reaganile rahu nõudmisega olnuks tollal võimatu, sest tollases kontekstis oleks see kõigile, ka võimudele, mõjunud kui Afganistani-sõja vastane allegooria. N Liit oli siis ainus riik, kes sõdis.

Kõnelen sellest nii pikalt, sest film ise, suuremalt jaolt dokumentaalses laadis võetu, nagu rõhutaks tõsielulisust ja ajaloolise tõepära küsimusest siin ei pääse, kuigi filmi autorid justkui tahaksid seda vältida ja häälestada meid komöödiale, seejuures poliitilisele-satiirilisele (groteskne võimuatribuutika, masinlik-naljakas fanfarist, zombivanakesest staabifunktsionäär (Raimo Pass), range-vanatüdruklik naiskomissar (Anne Paluver), lausa sadistlik komissar (Arvo Kukumägi).

Noorte endi käsitlemisel koomilisi toone aga pole, kui jätta kõrvale seksiliin süütusest lahtisaamisega ja täielik irdteema seksvarjude teater. Ega noori ka iseloomustata. Poiss Tanel (Jass Seljamaa) ja tüdrukud Päike (Lilian Alto) ja Diana (Evelin Kuusik) kerkivad vaid veidi esile. Ja ka see oskamatu armastusejanus Futu (Vadim Albrant) ja tema suurte rindadega ihaldatu Meierei (Anu Saagim). Ei saa öelda, et see ja see tegelane mängis hästi.

Võibolla ongi peategelaseks kogu noortemass? Võibolla tahavad autorid esitada meile hoopis mingit mudelsituatsiooni rahva stiihilisest ülestõusust repressiivvõimu vastu? Noorte mässu võimude vastu ja vabaduse eest, nagu oli seda üliõpilaste anarhistlik irrevolutsioon 1968 Prantsusmaal? Me ei taha olla tapetud kariloomad! – on isetegevuskava sõnumiks. Saaks ju edasi minna: me ei taha olla kariloomad ega Afganistani lihakehad! Selle õhus oleva sõnumi arenduseks puudub filmis aga selge gradatsioon, komistame vaid juhuslikel trepiastmeil.

Filmil puudub täpsus, ehk teisiti, pole üldse aru saada, mida siis tahetakse öelda. Ühetaoliselt, ühel noodil, ja mis oluline, ilma pausideta, vaheldub stiihiline massiaskeldamine karjumise-laulmise-tantsimisega. Nagu tohutu kaua kestev piitsutava tempoga muusikaklipp.

Autorite suhe oma üksikutesse tegelastesse on üpris ükskõikne, kiretu ja isegi huvitu. Protestikiri Reaganile jääb sama monotoonseks kui telereporteri (Peeter Tammearu) tobe reportaaž. Erki (Mikk Tammepõld) lüüriline vabadusretsitatiiv “Ärge laske endale seda kitsenahka pähe tõmmata… teadke, et teil on õigus võidelda oma vabaduse nimel! Oma õiguste nimel!”, mis, tundub, esitab autorite kreedot,  hajub õhku ega tõuse rohkem esile kui mõni teine episood. Egas mõned lendavad linnud, hõljuv valge hobune (no kuulge, noored härrasmehed, lausa piinlik!) ja telereporterile sitaämbri selga viskamine veel noori oma vabaduse ja õiguste nimel võitlema ei kutsu. Ja kas halluse ja nõmeduse vastu? Või kuidas see aktsenteeruks võimaliku protestiga tänase tarbimis- ja reklaamühiskonna vastu, kui see nii on mõeldud?

Dokumentaalset tooni pidanud film masside mässust asendub lõpus äkki kummalise pehme lürismiga, kui filmi autorid saadavad armastuseliini kokkuvõtmiseks kaks neidu ja Tanel-poisi mingisse hilistarkovskilikku jõkke hulpima. Et Tanel nii kergelt talle usaldatud Reagani-kirjast loobub, kas see tähendab kogu tegelaskonna infantiilsuse rõhutamist? Ning sigade kari vabastajate rollis? Küll ootamatu ambivalentne kujund mõistepaaris rahvas-mob. Kas rõhutud sead ärkavad?

Õige kaootiliselt on seostatud armastusliin (veel kahetine: lüürilis-romantiline ja lihalik) ja masside mäss (arendamata dramaturgiliselt). Lisaks ajalooline ebamäärasus. Tulemuseks stiililt eklektiline kaootiline lugu.

Kardan, et teiste riikide publikut on juba tüü­da­nud see lõpmatult siit idast tulvav N Liidu poliitiline allegooria. Aga mine sa tea, äkki leidub mõni festival, kes näeb selles mitte filmi, vaid just antifilmi ja võtab seda näidata. Mannheimi festival näiteks, kes tüdinud mainstream’ist ja vaimustub igast mastaapsest diletantlusest (“Ainult hulludele…” sai sealt peapreemia. Ja veel: “Dogville” on ka antifilm, kuid tal on oma selge esteetika, mis siin puudub). 

Äsja linastunud Eesti mängufilmi “Täna öösel me ei maga” tegijad Ilmar ja Kris Taska olid pannud lati madalale ja ajasid selle ka maha. Siin on lavastajad lihtsalt lati alt läbi jooksnud. Taska kukub küll sisse õnnetumalt. Selge, et tal ei ole õnnestunud teha head filmi. Siin aga on lati alt läbi joostud nii energiliselt ja jultunult filmitegemise oskusi eirates, et näib, et on sündinud uus Gollum-Guglunk. Mäletate seda groteskset olendit “Sõrmuste isanda” filmis? 

Mis siis jääb?

Noorte elurõõm ja puhas energia. Ka noortemassi stiihiline jõud. Kui Nüganen “Nimedes marmortahvlil” oskas ühe noorte näitlejate kursuse energia suunata mõtestatud filmitegevuseks, siis siin on režissöörid tegelnud vaid hüsteeria õhutamisega ekraanil. Muidugi, noortele loomuomane kineetiline (ja ka potentsiaalne) energia kandub ekraanilt vaatajani. Olen alati selle poolt, et noored saaksid ennast tühjaks rahmeldada ja karjuda, kuid ärgem nimetagem seda siis filmiks ega toogem publiku ette. Seda tehakse omavahel. Kui “Sigade revolutsioon” maksis maksumaksjale 6 miljonit krooni ja “Täna öösel…”  sama palju, siis näib, et Taskadele on liiga tehtud.

Ma ei tea, kuidas vaatavad seda filmi noored, kes omaaegsetest õpilasmalevatest midagi ei tea. Noorteeast välja jõudnud aga võivad küll saada peavalu, nagu siis, kui vaadatakse kaua vene teleposijat Kašpirovskit või tundide kaupa muusikateletapeeti MTVd.

Kui “Täna öösel me ei maga” puhul oli tegemist süüdimatu moraalivaba diletantismiga, siis siin on sellele lisandunud pretensioonikas hüsteerilisus. Siiski jääb see kaadritesse kodeeritud hüsteeriline anarhism psühhofarmakonina pärast filmi teadvusse. Mõtled, et noortes, eriti en gros, on ähvardavat energiat, mis võib osutuda juhitamatuks, nagu juhtus ka filmi “Sigade revolutsioon” enda tegemisel.

Kahtlemata huvitab stsenariste-režissööre Jaak Kilmit ja René Reinumäge järgmine noor­tepõlvkond, kellelt nad näivad nagu küsivat: näete, need noored raisatakse, mis on nüüd teie valik? Kus te olete? Kuid kuna autoreil pole kor­­ralikke filmitegemise oskusi (ikkagi täispika mängufilmi debüüt), pole neil ka arusaada­vat sõnumit. Filmi lõpust võib välja lugeda nii üles­kutset kui hoiatust: kui meie ühiskond nii jätkab, võivad noored radikaliseeruda. Vabadusse pürgiv seakari on parajalt ambivalent­ne kujund, provokatsioon igatahes.