Kilmi, Maimik ja end nende kunstile ohverdanud Künstler
Mismoodi õigupoolest “Elu jõud” sündis? Kuidas leidsite oma tegelased?
Andres Maimik: Tundsin Georgi juba 15 aastat. Mäletan teda kummalise emotsionaalse kondikavaga noormehena. Kolisin Tartust kümne aasta eest ära, aga tädi saatis sõnumeid Georgi elust ja suhetest. Ja kuna Tartus on selliste tüüpide esinemissagedus ruutkilomeetril eriti tihe, kujunes filmis välja huvitav inimeste galerii.
Jaak Kilmi: Sinust tehti ju ooper (Toomas Trassi, Barbi Pilvre, Tõnu Kaalepi ooper “Peeter!” etendus Tartu Teatrilabori eestvõttel Margus Kasterpalu lavastuses kevadel 2002 Tartus ja Tallinnas – toim.) ja meid angažeeriti pildimaterjali filmima. Aga tegelikult oli film juba käigus, Peetri liin lisandus juba olemasolevale materjalile. Tundus, et sina võiksid Georgiga haakuda.
Andres Maimik: Dokumentalist sarnaneb marksistile, kelle tõhusaim relv ühiskondlikesse suhetesse puurimisel on dialektika. Tees ja antitees töötavad teineteise foonil paremini kui kumbki eraldi. Meie filmid seisavad paradoksidel.
Mida te “Elava jõu” kõrval tegite?
Jaak Kilmi:Vahepeal tegime ESTO TV-d, saime valmis “Isamaa ilu”, käisime Ameerikas… Otsustasime üles filmida oma nägemuse Ameerikast. Üürisime auto ja kimasime mööda highway’d. See pakkus väga palju lõbusat ainest. Lähtusime sellest, et Miami on maapealne paradiis, kus maistelt golfiväljakutelt siirdutakse sujuvalt taevastele, selline paradiisi ettevalmistuskursus. Projekti nimi on “Igavene naeratus”.
Andres Maimik: Kui muud riigid kipuvad eelarvamusi kummutama, siis USA-s vastab kõik ettekujutusele. Suured majad, suured musklid, suured neegrid, väikesed kuubalannad hiiglaslike maasturitega – kõik tooted tarbimisahelas on Extra Large ja King Size. Ameerikalik elulaad neelab kohutavalt energiat, mida Lähis-Idast tuleb käbedalt juurde haugat
Jaak, sa nimetasid kord ennast ja Maimikut “mugavateks dokumentalistideks”. Kas see viitab teie loomispõhimõtetele?
Me pole fundamentalistid, ei lähe elama paariks aastaks kasahhi perekonna jurtasse, ja muutuma läbipaistvateks nagu stepiõhk. Elu tiksub ja kaamera suriseb. Tulemusena saaksime suurepärase materjali. Aga meie, näed, ei ohverda end. Nii tehtud filme vaadata meeldib küll, aga… meil on tunne, et kui elu ei mängi meile materjali ette, võib selle alati esile kutsuda.
Andres Maimik: Heade dokumentaalidega on sageli sama lugu kui seaduste ja vorstiga – et inimesed neid armastaks, ei tohi näidata, kuidas neid tehakse.
Kes on teile doki tegijatena eeskujudeks olnud?
Jaak Kilmi: Karakterite värvikuse esiletoojana inglise dokumentalist Nick Broomfield, kelle filmides on esikohal protsess. Vaatajana jälgime, kuidas režissöör läheneb tegelasele, manipuleerib temaga ja satub konflikti, lepib ära. See meetod ei ole meile võõras, aga “Elavas jõus” me seda ei rakendanud.
Andres Maimik: Valvekoerahoiaku, moraliseeriva paatose poolest Michael Moore, vastandlikult hinnatud USA dokimees, kes häbistas president Bushi ja kellelt konservatiivsed ringkonnad tahavad Oscarit ära võtta – ilmselt endale. ESTO-TV on Moorile sarnaseim produkt Eestis.
Jaak, te kaldute dokkides tihti lavastama. Kas siin on tegemist “tõeseerumiga”?
Jaak Kilmi: Tihti tuleb tegelased panna konstrueeritud situatsioonidesse, et karakter paremini välja joonistuks. Ka eetiliselt kahtlastesse nagu purjujootmine. Mäletad, kui meil oli vaja ooperi “Peeter!” jaoks tekitada stseen “Peeter orgial”(mis läks ka filmi “Elav jõud”)? Minu arust oli tulemus väga dokumentaalne.
Andres Maimik: Tegelikult on meie meetod selline vedel, projektid ei põhine selgelt paikapandud võtteperioodidel, me susime aastaid ühe jama kallal. Doki tegemisest niikuinii ära ei ela, see on kirglik harrastus. Elustiil.
Jajah, ma märkasin küll, millise rõõmuga te elu üles võtate.
Jaak Kilmi: Mulle väga meeldib filmida, olen loomult vaatleja. Lapsena oli mu suurimaks unistuseks nähtamatuks tegev kübar.
Andres Maimik: Samas on meis küllalt palju perverti, piilujat.
Kuidas teie sekkumine teiste inimeste ellu on mõjutanud nende edasist käekäiku?
Andres Maimik: Mida usalduslikuma kontakti inimesega saavutad, seda parem ta ekraanil paistab. Selleks peab oma ego ohverdama ning vastaspoolele pihtima enesegi intiimsaladusi. Selline kassi-hiire mäng teeb dokutegemise protsessi mõnikord ääretult põnevaks.
Jaak Kilmi: Meil pole üldjuhul olnud probleeme oma tegelastega.Pigem on meil olnud jamasid mingite instantsidega, kes tunnevad end kohustatuna inimest kaitsma. See oli eriti päevakorral “Päkapikudisko” puhul.
Andres Maimik: Aga mida teeb Politseikroonika oma klientidega, ah? Üldjuhul on meil inimeste nõusolek filmimiseks olemas ja isegi ESTO-TV ei lähe tundmatute inimeste, laste ega loomade kallale.
Jaak Kilmi: „Päkapikudisko“ puhul selgus äkki, et meie ei tohi koolivägivalda näidata ja lapsed ei tohi sest rääkida. Ometi oli just see film, millega me tahtsime maailma parandada.
Andres Maimik: „Elava jõu“ tegelased julgesid end väljendada ausalt. Sinul ja Georgil on aega vaadelda pilvede sõudmist ja jõe kulgu, kujundada end sisemiselt kaunimaks inimeseks. Kundera kirjutab romaanis „Aeglus“, kuidas argielu hektiline rütm, eesmärgistatud tõmblemine genereerib unustust, sellal kui aeglus taastab subjekti terviklikkuse omaenese mälu ja ajalooga.
Paraku tõukab pragmaatiline ühiskond sinu ja Georgi sugused eemale. Te olete ühiskonna liigliha, traagiline ülejääk, mis pühitakse vaiba alla. Peab olema postmodernismini arenenud heaoluühiskond, et tunnistada puhast kulutust ja tarbetuse ilu. Et seista silmitsi omaenese traumaatilise ülejäägiga.
Jaak Kilmi: Kui juba lastele taotakse pähe edukohustust ja lasteaialastel peab olema visioon palganumbrist, mille poole nad elus liiguvad, on valikud väga selged. Edu või häving. See on nagu ühiskondlik loits. Kollektiivne sugestsioon. Aga kui teiesugused tüübid hakkavad sinna vahele lalisema, põhjustab see hämmingut. Kuidas on võimalik, et sellised anakronistlikud fruktid ikka veel eksisteerivad? Meie film toimib vaba mikrofonina, kus vastutustundetud sellid saavad rahumeeli töömoraali õõnestada.
Maimik: Tööintervjuust on kujunenud konkurentsiühiskonnas omamoodi liturgia, kus tööandja võtab kohtumõistja rituaalse rolli ja töövõtja peab kaasa mängima. Isikuomadustest ja intelligentsist saavad olulisemaks teesklus ja formaalsed signaalid nagu lipsu värv ja istumise viis. Töövõtja ja tööandja on mõlemad stressis, sest üks on sunnitud alandama ja teine alandatud saama. Naised lubavad töökaotamise hirmus aborte teha. Tagasihoidlik intelligendike peab ebaadekvaatse innukusega end reklaamima. Tööotsimisest saab valgekraeline lihaturg, mis genereerib ängistust, eskapismi ja alaväärsuskompleksi.
Jaak Kilmi: Selles kontekstis olite sina ja Georg mõlemad toredad resistence´i oaasid, kuhu oli meil mõnus väljasõite korraldada.
Maimik: Kas me sulle närvidele ei käinud?
Ei.
Maimik: Aga lõpu poole hakkasid sa meie küsimusi eirama, muutusid kuramuse diplomaatiliseks, ja meie sedavõrd kärsitumateks? Oli ju?
Ah, ega te mind teab mis läbi ei valgustanud. Teate, vennad, ma olen hea valetaja, lugude väljamõtleja, eputis. Mulle meeldis teie keskkond, südamlikkus. Kõik teavad niigi, mis koer ma olen või kellena tahan välja paista. Ma ei tunne ennast vähimalgi määral ärakasutatuna.
Maimik: Doki tegemise algus on usalduse võitmise, lähenemise periood. Aga lõpus kisub asi ikka manipuleerimise poole.
Minu meelest on teis üsna palju humoristi.
Maimik: Me täname! Kanname eneses Koržetsi, Aimla ja teiste vaimu edasi, oleme elus rõõmsameelsed, ent loominguliselt tõsised.
Kas teil oma fännklubi on?
Maimik: Mind käivad mingid purjus rondid õlale patsutamas…
Kilmi: Eneseimetluse rahuldamiseks on seda vähevõitu. Eesti dokumentalistil kuulsust ei saa olla, ära tee nalja.
