KILMI TEGI MÄNGUFILMI, REINUMÄEST RÄÄKIMATA
“Sigade revolutsioon”
Rezhissöörid Jaak Kilmi, René Reinumägi. Operaator Arko Okk. Produtsendid Anu Veermäe ja Kaido Veermäe. Rudolf Konimois Film, 2004.
Kohtusime Jaak Kilmiga nädal pärast filmi esilinastust Tartu maantee venemeelses keldribaaris. Enne oli baari tunnuseks vana purjeka rooliratas ja üpriski ohtlik lärmakas seltskond. Nüüd on kõik muutunud, ei mingeid ohte, elu on kolinud mujale. Kilmi tuli Tartust ehk siis bussi pealt. Olin vaadanud ta filmi “Sigade revolutsioon”, mis mulle ei meeldinud. See polnud ajastutruu ja näis kuidagi “kokkulõigatuna”. (Hiljem selgus vestlusest, et lõigatigi. Venemaa proff lõikas tootjate soovil filmi pool tundi lühemaks. Kilmi ütles, et tegu oli heas mõttes profiga.) Massistseenides osalenud ja filmikostüümides kohale tulnud noorukid mõjusid – mitte ainult mulle - klakööridena.
Pean Jaak Kilmist kui isiksusest lugu. Ma usun temasse, mis ei tähenda iseenesest midagi. Minu jaoks on ta tulevik ja kogu lugu. Kilmi kaameraga on väga meeldiv (ta hüüdnimi noorukipõlves oli “operaator Kõps”). “Sigade revolutsiooni” ma teist korda vaadanud pole (vestluse ajal küsis Kilmi paar korda telefonitsi, kas videosalvestus on juba Soomest päral. Ei olnud. Edaspidi olin laisk.) Spetsiifiline haridus Jaak Kilmil puudub.
Jaan Ruusi kriitikat ma nimme ei lugenud (vt. Areen 25. 03. 2004), küll aga vestlesin Ruusiga oma tund aega, jutt kandusmassistseenide poeetikale (massikaadrites peavad olema tuntavad mõjukad nüansid-detailid), lavastaja olemusele, eelkõige lavastaja oskusele kasutada näitlejat, “võtta näitlejalt, mis võtta annab”-, ja isegi “armastatud kindrali” nähtusele. Ruus nimetas kümmetkonda maailmakuulsat lavastajat, kriitikast hoolimata võttis temagi Kilmit tõsiselt.
Jaak, sa oled Ruusi kriitikaga tuttav?
Ma olen sellega nõus. Ka mina olen kritiseerinud. Kriitikud ei ole seljapesijad. Aga mingil moel teeb see ikkagi mulle nalja, et kriitika on, nagu on. Ruusi kirglikkus pani mu kaasa elama. Ja mina olen seisus, nagu olen. Kõik see, mis pani vanameistri habeme värisema, olen mina – nagu olen.
Sa oled mu meelest kakleja tüüpi.
Ei ole, Peeter. No ei ole.
Sina kui “komandör”. Massistseenid on massiivsuses vist unikaalsed?
Oletan, et ongi. (Ligi kolmsada osalist. – P.K.) Aga mõnikord on viitesada inimest kergem juhtida kui viit. Logistika logistikaks, see polnud justnagu “minu rida”.
Seksistseenide lavastamine?
Usalduse küsimus. Usaldussuhe. Selle tüdruku – Diana – leidsime Moskva kohvikust, ta oli parasjagu väga vihane eraasjade pärast ja rääkis oma viha sõbrannale välja, ja kui me kuulasime kõrvallauast tema kirglikku eneseväljendust, pakkusime talle kohe rolli. Minu meelest sai ta rolliga surepäraselt hakkama. Sellest tüdrukust peaks midagi saama. Üleüldse – me valisime pika hoolika tööga välja sobivaid tüüpe. Mitte keegi ei pidanud teesklema.
Koostööst. Luulegi ei tule tuulest jne.
Tõesti, Renè Reinumäega oli suur rõõm koos töötada. Nii suur, et oleks tahtnud tööd venitada. Hakkasime koos kirjutama, mõtlesime ja arutasime, miks ja mismoodi võiks teatud ajal välja kukkuda noorukite mäss. (Reinumägi oli kõvem kirjutaja, mina olin rohkem “peegel”.) Nii et nende vanemad tulevad asja sirgeks ajama ja ei saa hakkama. Põlvkondade konflikt, milles kõik saavad oma koosa. Keegi ei mõista enam kedagi aidata. Selles mõttes on see “naljakaim” projekt, millega tegelenud olen. Filmi zhanr on travestia. Tegeleme toore jõuga. Kasutame teadlikult klisheesid. Töötades me eemaldusime ajastule iseloomulikest võimumängudest, dokumentalistlikest hoiakutest. Üldistasime. Kiri Ronald Reaganile sündis näiteks workshopina, tegelastel oli aega pool tundi kirjutada, asi sai tehtud nimme “üle jala”. See oli täielikult rühmatöö. Võtteplatsil polnud stsenarium meile enam oluline, see tähendas vaid ettevalmistust. Praegu mulle tundub, et lapsed ise mõtlesid selle filmi välja. See on filmi vormi võti, seda me tahtsime. Olen praegu filmiga rahul, sest seal on sees teatud hulluse moment. Ma olen loobunud filme vaadates otsimast dramaturgilisi vägitükke, ei taha filmi draama laiendusena. Filmilavastus on draamalavastusest erinev. (Omal vastuolusid kaasaval moel kiitis Ruus operaator Arko Okki kui kaose taltsutajat, massistseenidega opereerijat. Unustasin Kilmilt küsida, kuid ta on kindlasti nõus.)
Kuskohast te leidsite sigade haisvad korjused?
Sigalatest. See oli räige töö.
Kas filmis on prototüüpe? Kaheksakümnendate lõpp on igatahes raudselt fikseeritud. 1986.
Ei, otse kindlasti mitte. Me oleme fantaseerinud.
Orwelli sigadega mingit seost on taotletud (George Orwelli “Loomade farm” – toim.)? Ma ju võiksin nii mõtlema hakata.
Algselt mitte, hiljem tuli klassika paratamatult meelde. Aga ma ütlen end pisut korrates, et “Sigade mäss” on põhimõtteliselt olnud avatud kõigile ideedele ja mõjutustele.
Suudate 12 000 000 EEK-i maksma läinud filmi maha müüa?
Jah. Alustades kasvõi Soome kinoleviga.
Mida plaanid lähitulevikus?
Teeme koos Andres Maimikuga dokki. Ilmub 2005. Saadan sulle järgmise mängufilmi sünopsise. Tahaks sellist filmi teha. Ja vähemalt alguses ma otsiksin sellele projektile rahastaja väljaspool Eestit. (Sünopsis on tõepoolest “kreisi” – P.K.)
