Kings of Convenience “Declaration of Dependence”
Teatud sõnad on sobinud Kings of Convenience’i kirjeldama algusest peale. Pastoraalsus. Kontemplatsioon. Intiimsus. Paljudele kergenduseks, aga ilmselt ka paljudele probleemiks pole siin plaadil ideoloogilises plaanis toimunud mingit muudatust. Kaks meest, kaks häält, kaks kitarri ja järjekordne rida lihtsalt väga häid lugusid. Kui alguses oli Erlend Oye ja Eirik Glambek Boe muusikas ja eriti lüürikas tihti tunda kaduvikuliselt kurba nooti, siis tänaseks tunduvad nad oma nostalgiaga leppinud olevat ja siinne melanhoolia on nurkadest veidi ümaram. Ja andestavam.
On isegi raske mõista, kuidas nad täpselt ühe ja sama retsepti järgi tehtud lugusid suudavad ikka ja jälle värsketena kõlama panna, aga ilmselt on siin vaid üks põhjus. Lisaks sellele, et Erlend Oye on terve põlvkonna lühinägelike hipsterite esiisa, on ta alati olnud ka väga tugev lookirjutaja. Kui te seda enne ei uskunud, ei muuda teie meelt ka see plaat. Kui need introvertsed muusikalised natüürmordid on aga tundunud kuulamisväärsed, on siit leida lisa. 8