Kinnisvarajaht Bulgaaria moodi
Suvekodu Pärnus, Haapsalus, Saaremaal või Narva-Jõesuus? Väga klišee, veidi vihmane ja jahedavõitu ning mis kõige kurvem, ülehinnatud. Taiplikud suvekodu jahtijad pakivad passi, puhta pesu ja hambaharja kotti ning seavad sammud Ida- ja Lõuna-Euroopasse. Üks populaarsemaid valikuid on Bulgaaria.
Riik, kus siiani saab nautida viiekäigulist õhtusööki peenes restoranis, külastada kloostreid ja muuseume ning tantsida parimas ööklubis umbes 15 euro eest. Korterite hinnad Musta mere kuurortides algavad 30 000 eurost ja päris oma hotellikese eest tuleb välja käia miljoni ringis. Miks mitte ühendada puhkus kasuliku kinnisvarajahiga ja vaadata ringi Bulgaaria Rivieral?
Amsterdam-Burgasi lend on pilgeni täis ja lärm kõrvulukustav - Barracuda tualettvee lämmatav pahvakas seguneb viimases astmes pohmelli ja läppunud sigaretisuitsuga. Ja see lõhn jälitab meid järgmised kolm nädalat. Kas olete ehk endamisi imestanud, et kuhu need viinakotte vedavad põhjanaabrid on kadunud? Nad on kõik Bulgaariasse randa läinud ja ühinenud seal sarnaste seltskondadega Iirimaalt, Inglismaalt, Saksast ja Hollandist. Kõigi maade madalapalgalised ühinevad ja vennastuvad Kuldsetel Liivadel. Valgetes sokkides ja sandaalides rasvunud ja punetavate nägude armee jälitab kõikjal.
Kinnisvaraäri reklaampinnaks lähevad loosi nii poolvalmis hooned, jäätisekärud, ööklubi WC kui ka kiriku teadetetahvel. Kõikjalt kõlab valjusti ja selgelt - osta, enne kui on hilja. Kõlab kuidagi tuttavlikult või kuidas? Lisaks superluks korterile saate tasuta mööbli, garanteeritud kasumi korteri väljarentimisel, esimesel aastal prii koristaja ja tundub, et ka kõik muu, mida hing ihaldab. Kõik maaklerid panevad meile südamele võimalikult kiiresti otsustada. Lisaks on asjalik soovitus kõige eest sularahas maksta, eks ikka selleks, et käibemaksust pääseda. Seadused on enam kui külalislahked, välismaalane võib osta kõike. Maad sisaldava tehingu eelduseks on kohaliku firma asutamine, kuid see on imelihtne ja võtab vaid ühe päeva.
Alustame oma grand tour'i Varnast ja vaatame läbi enamiku mereäärsest suvitusalast kuni Tšernomoretsini. Lisaks veel sõit põiki läbi sisemaa Sofiasse. Ööbime kordamööda suurtes tümpsulinnakutes (Varna, Burgas, Kuldsed Liivad) ja vaiksemates nn arhailistes väikekülades (Sozopol, Neseb?r).
Valmis, poolvalmis ja algusjärgus hotellid kerkivad, nagu ootaks Bulgaaria kõigi maailma turistide üheaegset invasiooni. Tundub, et ilma mis tahes arhitektuurilise suunamiseta püstitatakse kõrvuti iga arendaja isiklikust maitsest lähtuvaid loomepuhanguid. Kitšimaiguline tornikestega kindlushotell, antiiksete kujude ja sammastega palee, kaarduvate katuste ja kellukestega aasiapärane monstrum ning Šveitsi alpimajakese paisutatud imitatsioon. Rannapidude eest hoolitseb selle rivi ees lösutav armetu kuut-baar, mille katusel kõrgub New Yorgi vabadusesammas.
Ja selliseid hotellikogumeid on tuhandeid, tühjad aknasilmad, veeta basseinid ja kehvast kvaliteedist märkuandev pleekinud värv. Kvaliteedi osas on üldiselt kasulikum viimase kümne aasta areng ehitusvallas unustada ja tuletada meelde nõukogude aeg. Nagu meile Varnas elav Inglise kinnisvaraärimees tunnistas, on olemas Bulgaaria, uus-Bulgaaria ja Euroopa kvaliteet. Seda viimast sealkandis veel väga ei viljeleta. Iseäranis mitte kiire raha eesmärgil rajatavatel arendusprojektidel.
Buumivas piirkonnas on objektide vaatamine tihtilugu seltskondlik ettevõtmine, kus konkurendi avastamiseks pole vaja kasutada detektiivimeetodeid. Piisab vaid samast kinnisvarakuulutuste ajakirjast. Kui sama tumesinine Audi juba kolmanda hotelli juures meie kannul püsib, teen ebatavalise katse tutvust sobitada. Venemaalt pärit tulevased hotelliomanikud ei taha aga sugugi suhelda ja kihutavad kummide vilinal minema.
Selline käitumine pole reegel, järgmisel päeval kohatud Šoti kompanjonide tandemi ülevoolav sõbralikkus päädib ühise lõunaga. Nemad on juba vanad kalad ja räägivad paari aasta tagusest Bulgaaria äri algusest, mil neile müüdud maa samal päeval ka kellelegi teisele parseldati. Kohtuasja ja ähvarduste abil said nad enamiku rahast tagasi, lisaks veel väärtusliku õppetunni.
Elu üleüldiselt sarnaneb kümne aasta taguse eluga Eestis. Ärimehed kimavad ringi suurtes tumeda klaasiringiga Mersudes, neid saadavad tursked turvamehed ja silikoonidega kaunistatud beibed. Sularaharulle kantakse prisketes vöökottides ja sealt rullist maksmine on sama iseenestmõistetav nagu pangakaardi kasutamine mujal Euroopas. Vähemedukad ja vanemad inimesed käivad ringi kui varjud ja püüavad ennast nähtamatuks mõelda.
Kaubapuudus on möödanik, küll aga on jäänud rahapuudus. Ja inimesed kardavad - naeratada, oma arvamust avaldada ja töökohta kaotada. Koguni niivõrd, et meie hotelliadministraator, olles teinud arvutisse sisestamisel 10eurose vea, palub nuttes meil see lisaks maksta. Ma pole ammu meest nutmas näinud, veelgi enam sellise summa pärast. Kogu see õhkkond ei aita kaasa lõbusa puhkusemiljöö loomisele. Ei aita ka see, et ööklubis pakutakse 10 viinašotsi 3 euro eest ja et hotelli all asuva striptiisiklubi omanik meile 3 näitsikut lahkelt kaasa pakub. Kõiges selles on midagi meeleheitlikku, aga samas nostalgilist. Seda viimast küll ainult minu jaoks, mu hollandlasest elukaaslast valdasid vaid kaastunne ja pettumus.
