Uljas kinojuht: Henry Kõrvits, kes on muusika­ringkondades teada ka kui räppar Genka ja Raadio 2 kuulajate seas tuntud kui saatejuht Oleg Kosjugin, püüab aasta lõpuks Artise kino kahjumit radikaalselt vähendada. Annika Haas / Eesti Ekspress

Kino Artis oli möödunud sügiseks pankroti lävel, teda haldava Tallinnfilmi kahjum oli 2010. aastal 2,7 ja 2011. aastal 3,7 miljonit krooni. Kuidas teil praegu rahalised seisud on?

Üsna positiivsed. Kino asju on natuke raske prognoosida, sest aasta alguses ju täpselt ei tea, mis filmid sügisel programmi tulevad, aga kui arvestada praegust trendi, siis 2012. aasta lõpuks on lootust lõpuks nulli saada või väga väikese kahjuminumbriga lõpetada. Minu ülesanne oli hoida kokku kulusid ja tuua inimesi rohkem kinno. Eelmine aasta tõmbasime nii koomale kui vähegi saime, mitu töötajat tuli ka koondada, ja vaatajanumber kasvas 25%.

Milliseid samme olete astunud, et Artise majanduslikku olukorda parandada?

Nipp on lihtne — tuleb tööd teha, siis tekib ka tulemus. Oleme kõvasti võimelnud. Eriprogrammid ülikoolide ja kooliõpilastega on toonud rahvast juurde, üliedukas projekt on näiteks “Väärikate kinohommik” — plaanime neid juurde teha, sest pensionärid käivad hea meelega. Neile meeldib, kui nendega tegeletakse, meil käivad tuntud inimesed filmide ees ka sissejuhatusi tegemas, näiteks enne “Polaaröö sangareid” käis Anu Saagim soomlastest rääkimas, väga kihvt oli, ja John Lennoni eluloofilmi ees käis Ivo Linna.

Selle tööga on võimalik ära tõestada, et Artis on vajalik ettevõtmine, nii saab juurde toetusi ja dotatsioone.

Millised on kõige suuremad vead, mis Artise loomisel tehti? Et üldse Solarise majja koliti?

Kui ma oma seisukohast vaatan, siis tehti viga eelkõige sellega, et asi ei olnud korralikult läbi mõeldud. Jättes kõrvale Tallinnfilmi ja filmide taastamise poole ning rääkides kinost, siis Artise äriplaan oli arusaamatult optimistlik. Tingimused, mille alusel siia majja koliti, olid läbi mõtlemata. See oli uus koht, puudus näiteks täielik ülevaade kommunaalkuludest — see on väga suur summa, mida me iga kuu maksame. Kiirustati, ja kui otsused olid vastu võetud, ei tehtud piisavalt tööd Artise kaubamärgiga. Mina elasin Väike-Karja tänaval, käisin pidevalt siin toidupoes ja ma ei teadnud Artisest mitte midagi.

Kas võib öelda, et teie rendileping oli jäik ja halbade tingimustega?

Solaris pani omalt poolt tingimused lauale ja teine osapool oli nendega nõus. Mõistagi on need tingimused jõhkrad võrreldes selle ajaga, kui Tallinnfilm Sõpruses oli, mul tekkis vahepeal tunne, et neid polnud enne allakirjutamist üldse läbigi loetud, aga tean, et tegelikult ikka loeti. Küllap usuti, et saadakse hakkama. Aga kinopiletite hinnad hakkasid langema, riigipoolsed toetused langesid seoses majanduslangusega ära ja nii see kahjum kogunema hakkas.

Kas siia kolimine oli viga? Näiteks Kinomaja seisab ju praegu üsna kasutult oma vanalinna ruumidega…

Kontoripindade ärakolimist plaanime me juba aasta aega, aga peame ise siia uue üürniku leidma — seni pole veel leidnud. Solarise asukoht on küll hea, aga me pole siiani ostukeskuses käivat rahvast ära kasutanud. Asume ju suhteliselt nurga taga ka. Nüüd proovime endast teistmoodi märku anda, keskuse söögikohtade ja poodidega koostööd teha.

Millised on suhted Solarise keskuse omanikega? Kas nad on orienteeritud lahendustele või tahaksid teid võimalikult kiirelt siit minema saada, et ruumidesse oma Solaris Kino laiendada?

Nende huvi on see, et me jätkaksime siin majas, nad ei taha meid alla neelata. Otsime Solarise keskusega uusi võimalusi koostööks, meie suhted on praegu paremad kui kunagi varem.

Kas Tallinnfilm toob veel ise ka filme sisse või levitate vaid teiste toodud filme?

Praegu näitame veel neid filme, mis läinud aastal sai kokku ostetud. Aga vähendame levi osa aasta teisel poolel, sest pakkujaid on nii palju, et meil pole mõtet raha sinna alla panna ja oodata, millal lätlane või leedulane ära maksab. Nii rahaliselt kui muus osas on lihtsam mitte ise filme sisse tuua, eriti arvestades, et Must Käsi (kinos Sõprus tegutsev filmiettevõte — Toim.) liigub selles suunas, et filme levitada. Näiteks nende levitatud “Le Havre” oli mõlemas kinos ja asi toimis ilusti.

Mille alusel filmide valimine Artise programmi toimub? Ühest küljest olete te ju n-ö väärtfilmikino, aga teisalt peate langetama valikuid filmide kommertsedust lähtuvalt ja näitama neid õudseid romantilisi komöödiaid Audrey Tautouga.

Me pole tükk aega väitnud, et Artis on väärtfilmikino. Me oleme kino, kus näidatakse Euroopa filme, sealhulgas siis ka Eesti ja Vene filme — paremaid, tuntumaid, auhinnatumaid. Ameerika ja Aasia asju näidatakse eriprogrammide raames. Mis asi see väärtfilm üldse on? Ma olen väga filmikauge inimene, ma tõesti ei tea, mis on väärtfilm, ja mind ei huvita ka. Kino teevad kinoinimesed, mina juhin.

Kas sa käid ise ka oma kinos filme vaatamas?

Ei, vahel kodus vaatan ära, kui plaadi peal kaasa antakse. No ma ei ole filmiinimene, ma tõesti ei armasta filme vaadata. See tundub mulle ajaraiskamine. (Naerab) Sellest sain lõplikult aru Cannes’is, kui pidin, kikilips ees, tund aega kuskil ukse taga vihma käes ootama, ja pärast veel tunni ebamugavas toolis ootama, millal need staarid tulevad, ja siis oli veel film ka nii sitt, et tekkis tõesti küsimus, mis ma siin teen. (Naerab kohe väga kõvasti) Soovitan inimestel minust mitte eeskuju võtta.