Kirjanik kännukuningas, kunstnik supilusikas
Ühel ja samal päeval, 16. aprillil, toimus Tallinnas samaaegselt Kirjanike Liidu üldkogu ja Kunstnike Liidu üldkogu – paari minuti jalutamise tee kaugusel üksteisest. Mõlemad eriala liidud on “vanameelsuse” ja “konservatiivsuse” seisukohalt võrdsel stardipositsioonil, mõlemaid on raputanud rünnakud. Ometi kajastas meedia enne ja pärast sündmust ohtralt ainult kirjanikke, peaaegu üldse mitte kunstnikke. Eesti Päevalehes torkas selle ära Johannes Saar.
Ilmekas fakt illustreerib eesti kultuuri käibetõde, et kirjandus on a priori tähtis ja kunst ei ole tähtis. See kajastub muuhulgas Eesti riigi kultuuripoliitikas ja riikliku rahastamise statistikas, kus absoluutselt kõik muud valdkonnad on eelistatud välja arvatud kujutav kunst. (Vt. Leonhard Lapini drastilist artiklit 9. aprilli Sirbis.) Aga tulgem tagasi kirjanike ja kunstnike teema juurde.
Kunstnik eesti kirjanduses
Sotckholmi emigreerunud kunstnik-luuletaja Arno Vihalemm avaldas 1975. aastal lühi-uurimuse “Kunstnik eesti kirjanduses”, kus ta imestab tigeduse üle, millega kirjanikud on oma romaanides kajastanud kunstnikke. “Ja kui sa millestki muust ei oska kirjutada, siis kirjuta kunstnikust!”, loeme raamatu essõnast selle suhtumise lühikokkuvõtet. Kunstnikku kujutatakse tihti totakana, kes ajab arusaamatut juttu suust välja, kunstnik on “terve mõistuse” seisukohalt ärapööranu, kellega võrreldes saavad kõik teised tunda üleolekut. Kunstnik on eesti kirjanike käsituses indikaator, kelle olemasolu näitab, kui tublid ja “normaalsed” on kõik teised kodanikud ja muidugi eriti kirjanikud.
Siin pole mõtet üles loetleda kõiki kirjandusteoseid alates sajandi algusest, kus õiendatakse arveid kunstnikega – Gailiti käes olevat kvantiteedi rekord (seisuga 1975. aasta). Tigeduse rekord olevat aga Peet Vallakul, kellega võistles 1930-ndatel edukalt Mart Raud.
Hämmastav on see, et kirjanike “kunstivaade” ühtub enamasti meil valitseva “avaliku arvamusega” ja “ametlike tõekspidamistega”, üldistab Vihalemm aastal 1975. Tõepoolest, kui 1935. aastal ilmus Mart Raua “Kirves ja kuu”, muutus see rahva seas hoobilt populaarseks. Romaani keskne tegelane, kunstnik Vidrik (kas nimi tuleb sõnast “veidrik”?) on olemuselt selline: kerekas ja lõtv, lodeva näoga, milles pole lõuga, valge ja lihavavõitu, hõredate juustega, jõuetu, väikeste silmadega, hella hingega, õrn, uhke, egotsentriline, kergesti haavuv, viinamaias ning kui vihastab, siis vihastab end valgeks – kõlab nagu mõni alaarenenud ja harimatu tüüp. Romaan haarati lennult, “avalik arvamus” sai oma seisukohale kinnitust, nagu ilmselt ka “ametlik tõekspidamine”, ning kui “Kirves ja kuu” võeti teatrite repertuaari, visualiseeriti Vidrik ka lavalaudadel, kui mõni ei viitsinud romaani lugeda.
Veel hämmastavam on see, et samad mustrid, mis kehtisid sajandi algul, kehtivad paljuski ka aastal 2004. Kas tõesti on luterlus meie kultuurile nii võimsa pitseri pannud, et sõna-kesksust võetakse kui midagi nii “enesestmõistetavat”, et muidu väga kriitilised kirjanikud ei oska omaenda eriala võimupositsiooni näha kriitiliselt kui üksnes luterliku kultuurimudeli kohalikku konstruktsiooni?
Aastal 2004 on kirjanike tööriistakasti lisandunud veel üks faktor – meedia. Jõuame taas Jaan Toomiku isikuni, kellest on avalikus arvamuses loodud millegipärast “kunstniku kui sellise” üldistus negatiivses mõttes. Seoses Toomiku näitusega Kunstihoones kajastati kunstnikku telesaates “Tegelikkuse keskus” tõelise totakana. Mina seda saadet ei näinud, aga kuulsin mitme kolleegi šokeerivat kirjeldust. Muuhulgas teeb seda saatesarja luuletaja Kivisildnik, mu ammune võitluskaaslane ja Kostabi $eltsi president, mistõttu tekib täiesti arusaamatu loogika, et kirjanik tohib olla radikaalne, aga kunstnik oma vahenditega ei tohi.
Omaette nähtus on Toomas Vint, kes parodeerib kirjanikuna iseennast kui kunstnikku või õigemini kasutab kunstniku inside infot selleks, et romaanides siis kõik peapeale keerata. Teades Toomas Vindi maale, võib sellisest strateegiast leida tõelise iva, ehkki maalijana on ta enesetunnetus ju ikka tõsise tegija oma. Aga lõpptulemus ühiskondlikus plaanis on ikka üks ja sama – peksa saavad kunstnikud.
Kirjanik eesti kunstis
Nüüd vaatame vastupidist olukorda. Kas keegi teab nimetada maali, skulptuuri või graafilist lehte, kus mõnd kirjanikku või luuletajat esitatakse alandavalt või vähemalt parodeerivalt? Mina küll ei tea. Esile võib tuua üksnes väärikaid portreesid (Eduard Ole geniaalselt maalitud Gailit ja Adamson-Ericu olemust tabav Johannes Semper) ning eriti ohtralt monumente üle Eesti.
Tehes statistikat, millistele kultuuritegelastele on püstitatud kõige rohkem monumente, haaravad esikoha kirjanikud: Kristjan Jaak Peterson, Kreutzwald (nii Võrus kui Tallinnas), Lydia Koidula, Eduard Vilde, Tammsaare, Juhan Smuul… Kunstnikele pühendatud monumentidest meenub vaid Köler Viljandis, kellelt ka regulaarselt pintslid ära varastatakse.
Kunstnikud on illustreerinud ja kujundanud ja köitnud lõputult palju eesti kirjanike geniaalseid raamatuid, kunstnikud on andnud endast parima, et kirjanike surematud teosed jõuaksid lugeja ette veelgi meelepärasemal kujul. Kunstnikud on truult teeninud kirjanike vaimusähvatusi, ükskõik kui veidrad nad on olnud.
Tänu kunstnikule ja muusikule sai teoks Märt Väljataga võrratu sonetimasin Linnagalerii näitusesaalis, koostöös kunstnikuga on esitanud Kivisildnik oma innovatiivset luulet suurel prestiižseks peetaval aastanäitusel.
Huvitaval kombel toob Arno Vihalemm esile statistika, et 99protsenti kirjanike romaanides parodeeritud kunstnikest on olnud meessoost. Et kas tegemist on mingi matšomodernistliku erialade hierarhiaga kultuuri sees või?
Vana Freudi loogika
Muidugi parodeerivad kunstnikke ka näiteks Hollywoodi filmid ja välismaa teatritükid, aga suurtes riikides on teised proportsioonid. Paroodia käib asja juurde, aga siis ei kajastu see lausa riiklikus kultuuripoliitikas.
Donald Kuspit, üks võimsamaid tegijaid ameerika kunstiteoorias, tuli 1996. aastal välja esseega “Kunstniku psühhoanalüütiline konstruktsioon”. Ta alustab sellest, et Freud jagas valdkonnad sooliselt kahte lehte, mis praegu tundub tõelise seksismi ja diskrimineerimisena – teadus kui objektiivne, süstemaatiline, loogiline ja võrgutustele mittealluv mõtlemine on “mehelik” ja kunst kui subjektiivne, kaootiline, ebaloogiline ja võrgutav mõtlemine on “naiselik”. Millest järeldub, et meeskunstnikudki on tegelikult südamest natuke “feminiinsed”. (Kuspit nöögib Freudi, et see kirjutas oma teaduslikud oopused “naiselikus” kunstilises vormis.)
Et kas siit võib järeldada, et kunstnikke kui “ebatõsiseid” peetakse Eesti avalikus arvamuses ja riiklikus kultuuripoliitikas justnagu “naisteks” ja “lasteks”, seevastu kirjanikke kui “tõsiseid” tegijaid nagu “meesteks” ja “täiskasvanuteks”? Freud on muidugi ammu surnud ja tema teooria ületatud, aga kui Kuspit näeb ikka veel põhjust sellest kinni haarata postmodernse kunstniku imago analüüsimisel, ju tohin ma ka Kuspiti põhjal siin natuke improviseerida, eks.
