Kirjanik loeb: Aino Pervik „Matlena teekond“
Kuigi Aino Perviku “Matlena teekond” vältab vaid oma 70 lehekülge, on autoril õnnestunud luua lausa eepilise haardega lugu, süvitsiminek inimese ajalises eksistentsis. Ühelt poolt liigitub “Matlena teekond” praegusel ajal populaarsete mälestusliku põhjaga teoste kilda – Pervik jutustab Matlena-nimelise vaarvanaema noorpõlve pöördelistest sündmustest. Kusjuures rõhutatakse sama efekti, mis süvendas näiteks Jaan Kaplinski “Isale” poeetilisust – jutustaja on loo vestmise hetkel vanem kui too, kellest räägitakse ja pärinetakse. Teisalt aga ei tee Pervik saladust, et Matlenaga juhtunu on suuresti fantaasia vili. Mäletamine ei lähtu siin mitte niivõrd faktidest, vaid mingi sõnastamatu sideme tajumisest, sellesse sisseelamisest, mis on sedavõrd suur, et tungib sisu tasandilt vormi tasandile, muutes koguni jutustaja vaatepunkti – loo alguses kasutab autor ainsuse esimest pööret enda vaatepunkti eristamiseks, kuid korraga, ühel imeliselt kirjeldatud äratundmishetkel hakkab ainsuse esimeses pöördes rääkima Matlena ise.
Süžeest rohkem tõstaksingi esile “Matlena teekonna” intuitiivset “platvormi” – ideed, kus omavahelisse tõmbesse asuvad ühelt poolt mõistus, sõna ja selle kord, teisalt aga inimsüda ja -veri. Olemasolevaga ühtsuse tundmine ei saa ega taha mahtuda sõnadesse: “Seda peab oma südames sõnadeta mõtlema” (lk 23). Kuigi keelel on Matlena loo raames positiivne toime, aidates näiteks seista vastu hirmule, tuleb siin-seal siiski nähtavale sõnade piisamatus ja piiratus: “Selle kohta ei ole jälle ühtegi sõna, mis päriselt asja südamesse tabaks” (lk 36). Just nimelt, südamesse saab tabada ainult süda ise. Perviku kreedo tuleb ilmsiks Matlena jutustusse lõikuvates luuleridades, kus viidatakse korduvalt vere ühendavale ja nägevale jõule: “Üksnes veri on see kes mäletab” (lk 46) ja kristiinaehinlik “emade emade / üksteisesse avanevates soontes / voolab see kõnelev / veri” (lk 71).
Matlenat tabav selgus juhtub hetkel, kui ta tunneb oma kõhus lapse liigutusi, mis võimendab nii tema selgushetke kui kummalisel kombel ka autori tõmmet tema poole – “Matlenal oli sel ajal kaks südant sees” (lk 62). Nii sõnastatakse ühendus mitte hoolika kultuuriloolise ülesehitusena, vaid intuitiivse veresidemena. Nii valatakse väljend “veri on paksem kui vesi” ilukirjanduseks – ükskõik kui palju vett on merre voolanud, veri seob ja ületab aja.