Süžeest rohkem tõstaksingi esile “Matlena teekonna” intuitiivset “platvormi” – ideed, kus omavahelisse tõmbesse asuvad ühelt poolt mõistus, sõna ja selle kord, teisalt aga inimsüda ja -veri. Olemasolevaga ühtsuse tundmine ei saa ega taha mahtuda sõnadesse: “Seda peab oma südames sõnadeta mõtlema” (lk 23). Kuigi keelel on Matlena loo raames positiivne toime, aidates näiteks seista vastu hirmule, tuleb siin-seal siiski nähtavale ­sõnade piisamatus ja piiratus: “Selle kohta ei ole jälle ­ühtegi sõna, mis päriselt asja südamesse tabaks” (lk 36). Just nimelt, südamesse saab tabada ainult süda ise. Perviku kreedo tuleb ilmsiks Matlena jutustusse lõikuvates luuleridades, kus viidatakse korduvalt vere ühendavale ja nägevale jõule: “Üksnes veri on see kes mäletab” (lk 46) ja kristiinaehinlik “emade emade / üksteisesse avanevates soontes / voolab see kõnelev / veri” (lk 71).

Matlenat tabav selgus juhtub hetkel, kui ta tunneb oma kõhus lapse liigutusi, mis võimendab nii tema selgushetke kui kummalisel kombel ka autori tõmmet tema poole – “Matlenal oli sel ajal kaks südant sees” (lk 62). Nii sõnastatakse ühendus mitte hoolika kultuuriloolise ülesehitusena, vaid intuitiivse veresidemena. Nii valatakse väljend “veri on paksem kui vesi” ilukirjanduseks – ükskõik kui palju vett on merre voolanud, veri seob ja ületab aja.