P. I. Filimonov on kirjutanud naljakasnukra, sügavuti eksistentsiaalsete probleemidega tegeleva raamatu “Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”. Autorile ei lähe eriti korda, mis sünnib argireaalsuses, ja raamatus kajab vastu väga kummalises helistikus vene hing. Hoopis teistlaadset kirjandust kirjutav Andrei Ivanov on aga küünte ja hammastega meid ümbritsevas reaalsuses kinni.

Loomingu raamatukogus ilmunud “Minu taani onuke” sisaldab kaht jutustust, mis on küll vene kirjanduse puhul tavaline žanr, kuid eesti novellitruuduse kõrval harva esinev nähtus. Aineks on elu Pääsküla raba äärses tänavas, Taani immigratsioonilaagris või hipikoloonias. Meetodiks on eneseiroonia. Põnev on lugeda, kuidas Taani kodakondsust ja hüvesid taotlev immigrant põlgab taanlasi, nende kombeid ja elulaadi. Tuleb ju väga tuttav ette. Säherdune rehepaplik venelane, kes on sündinud Eestis, on aga ehe nõuka-inimene, kõigi oma iseloomulike pahede, saamahimu ja juuretusega. Suur ja lai nõukogulik kodumaa produtseeris massiliselt neid veidraid inimesi, kes tänapäeval asustavad paljudes riikides keeleoskamatute kolooniaid.

Ivanovi raamatu teeb võluvaks “üleliigse inimese” eneseiroonia, mis lubab tal ausalt nii ennast kui ka rahvuskaaslasi kujutada kui absurdkoomilisi tegelasi. Tüüpe, keda normaalne eurooplane ei suuda iialgi mõista. Selliste inimeste hingeelu saab tajuda ehk ainult minusugune, nõukaajal üleskasvanu, kes oskab seda absurdi ka valusaks tegelikkuseks pidada.

Mind teeb rõõmsaks mõlema noore eestivene autori professionaalne küpsus. Kirjandusteose kui terviku tunnetamine. Iha luua oma teksti kõrgtasemel. Ma arvan, et sellist suhtumist sünnitab just vene suurte traditsioonidega kirjanduskultuur, mille tänapäevasedki mõõtmed on hoopis midagi muud kui eesti silmanähtavalt manduma hakkav, aga miskipoolest enesega rahul olev (proosa)kirjandus.