Eestivene kirjandus annab eesti lugejale värskendava kõrvalpilgu. Eesti venelased küll erinevad eestlastest, kuid kahel rahvusrühmal on ühine ajalooline taust ja seeläbi sarnasused mentaliteedis. Ivanov: “Mulle tundub, et sellel maal tehakse kõike vaikides. Aru võib pidada hiljem. See iseloomustab ka siinseid venelasi. [–] Ma ei saa aru, miks oli tarvis venelased eestlastest lahku lüüa ja korraldada see kadalipp passidega. Meie vahel puudub igasugune erinevus: mõlemad ühesugused variserid” (lk 113). Ivanovi raamatu esimene lugu “Minu Taani onuke” käsitlebki (Eesti) venelaste mõningast juurtetust, Ida-Euroopa mentaliteeti ja ajaloolist kahevahelolekut. Autor on sündinud 1971, kasvanud nõukogude ümbruses ja sattunud täiskasvanuks saamisel ajaloolisse murdekohta.

Kuid eriti mõjus on “Tuhk”. Selles ilmneb tendents, mida nimetan parema puudumisel “maagiliseks naturalismiks”. Mõiste on küll omajagu absurdne, aga “Tuhk” on lugu, milles algul esinevad elu argised ja füüsilised paratamatused hakkavad paisuma ja perspektiivi väänama, justkui oleks tegu optilise illusiooniga. Pääsküla soo ja prügimägi muutuvad müstiliselt haaramatuteks, nende kõrvale asub aga hiiglaslik, pidevat kütmist vajav loss Taanis. Ühesõnaga: tegelaste füüsiline ümbrus muundub kirjaniku tahtel ebakindlaks, mõõtkavad punduvad ja kobrutavad.

Raamatu üks tõlkija Ilona Martson on teinud Ivanoviga ka väikse intervjuu, kus viimane väidab, et “Tuhk” on ilmunud tugevalt toimetatud kujul, millega autor sugugi rahul pole. Ehk avaldab Looming ka originaalversiooni?