Andres Rootsi bluusikogu on ingliskeelne: hingekeelne. Vahet pole, ka eesti ei ole alati sama (ega riimu) mis eesli.

Kuid bluusil on ka teine ots: sa ise võid surra või ennast surnuks juua või elada, aga teiste jaoks pead sa tegema näo, et asjal/elul on jumet ja isegi mõtet. Ja siis sa ütled, ütled nagu Andres: “But when you got no ­teeth left / You got every reason in the world to be glad.” Eesti keelde seda niisama kergelt ümber ei pane. Sõnad on samad ja neid pole palju — sina, hambad, maailm, rõõm —, aga ei pane, ei pane ka siis, kui paneks. Sest ei kuule. Muusikat, bluusi. Bluuspoeemi kirjutab bluus, mitte poeem. Ja need nad kõik on — Ruutsi sõnad ja bluuuuuus.

B. B. Kingi käest küsiti kunagi, mis on bluus, ja tema jutustas kaks lugu. Üks oli sellest, kuidas väike b silitas vihma kätte jäänud ema lõhnavaid pikki pehmeid juukseid, teine aga rääkis sellest, kuidas külas elanud üks onu, kellel olid suured sinilillamannakreemikad munad ja need munad kukkusid alati püksist välja põrandale ja olid väga kenad vaadata, kui ta päikeselõõsast varjus rõdukatuse all viskit trimpas, ja poisid tegid pulli ja sidusid nööri koera saba külge ja siis kui koer jälle onu jalaulatusse ilmus ja ta jalaga koera lõi, nagu ta alati lõi, kui ta viskit jõi, siis kostis portikuselt röögatus, millist sealkandis ei enne ega pärast polnud kuuldud, kui üks mees risti külge naelutati ja tal olid ju ka munad…

Bluusi laulsid ja luuletasid mustad orjad. Ka Roots on ori, ehkki ta näeb nii kuradi kahvanäoline välja, prillidega ja puha. Ometi orjab temagi toda halli uttu kaduva viimase vaguni tunnet. Nagu eessõnas öeldud, orjab ta tänapäeva, kraanikausse ja vetsupotte, mälestussambaid ja arvutimäkke. Võib olla tapaks ta ennast ära, kui ei teaks:

“The mighty Robert Johnson’s/ Still bound to win/ But the one thing I learned/ Was his wicked grin.”

Tõlge, vägavägaväga vaba või muidu ta kõlaks eesli, mitte eestina:

“Müllerisass on alati võidumees, tema käest ma õppisin ära õela naeratuse.”