Kuid “Retke rahemäkke” põhiline omadus – ja probleem – väljendub sisu ja vormi vastuolus. Pilter on kahtlemata andekas ja ta taotlustes on kaalu. Autori kirjutamisoskus tundub ajuti tõusvat lausa stiilimeisterlikkuseni. Ta mõistab veenvalt kirjeldada nii reaalset kui kujutluslikku, tema nägemustes ja kirjeldustes sulanduvad teineteisesse meeleline ja abstraktne. Pilter suudab tihtipeale tekitada tunde, et üks lause ütleb rohkem kui tuhat pilti. Kui ta kirjutab lauseid nagu: “See jooks päevale järele, pungade roheliste, kasvude punakuldsete värvipritsmete vahel, rõskes, aga puhkevaid, karedaid, haah-haah-haah-magus-kleepjaid sünnilõhnu hoovavas okaspuuvaiguõhus, jalgadega hooletult ja täpselt noorena kõdunud, maha murdunud puude loksatavaid kände purustades, on jäänud kaotamatu hetkena märgiks sellest, et ma elan, olen elanud ja et igavene elu on kättesaadav siinsamas käsilolevas” (lk 141), siis tekitab selle lugemine seletamatut joovastust sõna imelisest jõust. Kirjeldades näiteks pilve silmapiiril, tekib Pilteri sõnastuse mõjul mõjuv kujutluspilt, igatsuste ja mälestuste pilgar, valus soov pilve kohe näha ja kummaline tunne, et seda on juba kunagi nähtud.

Probleem tundub olevat aga selles, et ma ei leidnud “Retkest rahemäkke” selget lugu, süžeed. Siin on koha- ja isikunimesid, motiivide ja tegevusliinide vilksatusi, pagenevaid niidiotsi, kuid ei mingit sidusat tervikut, mis põimiks lainetavad laused üheks romaaniks. Aga võib-olla lugesin valesti? Tahtis ju juba Flaubert kirjutada raamatut “eimillestki”, mida “hoiaks üleval tema enda stiili sisemine jõud”. Samas käisid need sõnad “Madame Bovary” kohta, mille süžee oli ilmne ja selge.