Kuid tegu on hoopis noore ja enesekindla inimese arvamustega, kus domineerib minnalaskmise alatoon ning vastuseis autoriteetidele. Autor murrab rabinal sisse hulgast lahtistest ustest, hüppab ühest toast teise, loobib noore inimese käibetõdesid, justkui oleks ta esimesena maailma ajaloos tulnud mõttele, et kristlus on ebainimlik ning Stalin ja Hitler sarnased või et Riigikogu liikmed tuleks maha lüüa või et üldse on maailmas liiga palju lollakaid. Roost epateerib meelelaadiga, mida ei oskagi nimetada teisiti kui “poliitiliselt korrektne poliitiline ebakorrektsus”: “Üldsegi, oled sa tähele pannud, et viisakus ja vabadus väga hästi kokku ei passi?” (lk 97). Autor räägib haritusest kui negatiivsest ja intelligentsusest kui positiivsest nähtusest, arvates end viimaste kilda, kuigi jahvatab täiesti ebaoriginaalselt originaalsusest, “julgusest olla sina ise”. Kuigi Roost leiab, et intelligentsed inimesed viivad elu edasi, pakub ta ise fatalistlikku ükskõiksust, mis ei tundu ei innovaatiline ega ka eriti konstruktiivne.

Kokkuvõttes võiks öelda, et Roosti teos viib raamatu devalveerumise uuele tasemele. Nüüd on aeg tuntumatel netikommaritel hakata välja andma oma kogutud teoseid, sest Roost on mõnes mõttes otsa lahti teinud. On kirjaoskusele mõtlemata, tervikut analüüsimata, oma jutu vastuolusid märkamata kuhjanud kõvade kaante vahele kõik pähekaranud mõtted alates religioonist ja lõpetades mölakatest autojuhtidega. Ärgu mõistetagu mind valesti – paljude Roosti mõtetega saab nõustuda (autori suhtumine tarbimismentaliteeti on sümpaatne), küsimus on, kuidas seda tehakse. Kui Roost ütleb, et ta “ei tea, kuidas sinuga on, siis mina reaalselt ei salli inimesi, kes arvavad endast liiga palju” (lk 101), siis tahaks küsida, et sa ei salli siis ka iseennast või.

Ometi on tegu bestselleriga. Seetõttu kuulan siira huviga, miks see raamat inimestele meeldib. Kirjutage mulle jan@ekl.ee.