Raamatu mahukaima ja huvitavaima osa moodustab Tšiži särav uurimus Gogolist. Tšiž on äärmiselt taktitundeline ja üliviisakas vaatleja – teda võiks võrrelda vana kooli ohvitseriga, kes on sunnitud valges kindas käega sorima ebameeldivates asjades. Samas on Tšiž ilmselgelt tahtnud kirjutada kõigest varjamata ja põhjalikult. Sellisest ambivalentsest lähenemisest tekib humoorikaid hetki. Näiteks, kuna üldine arvamus oli, et Gogol jäi haigeks onanismi tõttu, on Tšiž sunnitud arutlema teemal, kas masturbeerimine oli Gogoli gümnaasiumis üldine või mitte. Pieteeditundeline lähenemine ja kirjeldatava tegelase ebasümpaatsete iseloomujoonte esitamine ainult äärmise vajaduse korral võiks tänapäeval mõjuda õpetliku, isegi ilmutuslikuna. Eriti kui mõtleme alles hiljutisele Underi-Adsoni patoloogilise seksivärgi mitte vähem patoloogilisele avalikustamisele eesti kirjandusteaduses.

Tšiži lähenemine on sellega võrreldes palju harmoonilisem, tema arusaamise kohaselt püüdlevad kõik terved inimesed tõe, headuse ja ilu poole. Tšiži arvates seletavad kirjandusteadlased hullude kirjanike elulugu ja loomingut tavaliselt valesti, vaja on psühhiaatrilist lähenemist. Nii kummutab Tšiž veel tänapäevalgi Venemaal käibiva müüdi Gogoli müstitsismist ja toob mitmeid näiteid, kus haigetel tekib jumalakartlikkus. Ta näitab päris veenvalt, kuidas vaimuhaigus tegi oma töö ja Gogoli suurusluulud vaheldusid kõige erinevamate pattude janunemisega. Samas on Tšiž enese- ja teaduskriitiline ning rõhutab, et palju asju jääbki sellistel puhkudel teadmata – mis laadi olid hallutsinatsioonid, mis haigusesse Gogol üldse suri või miks ta kandis punase voodriga dändilikku frakki.

Eputamist Tšiž muidugi heaks ei kiida. Nii et austatud eesti kirjandusprofessorid… kui ka oleme Underi-Adsoni juugendliku sadomasoga ühel pool, siis Juhan Liivi legendaarsete nahast aluspükste küsimus alles ootab lahendust!