Priit Hõbemägi Foto: Tiit Blaat

See lugu algas juba 19. sajandil, kui kirjaoskuse tase ligines Eestimaal sajale protsendile. Tänapäeval antakse ühemiljonilise eesti keelt kõneleva rahva jaoks välja keskmiselt üks uus eestikeelne raamat päevas. Raamatute tiraažid olid 1970.–1980. aastatel muinasjutulised – romaanide trükiarv kuni 80 000 eksemplari. Võrdle seda siis nüüd tänapäevaga, kui hea raamatu trükiarv on tuhat või paar. Toona avaldati raamatuid palju vähem, seega pidi eestlaste lugemisnälga rahuldama trükiarvu kaudu. Enamik eestlasi ostis ja luges samu raamatuid.

Peaaegu kõik need raamatud, mis tol ajal hiigeltiraažides välja anti, on ju tänaseni alles. Sadu tuhandeid koduseid raamatukogusid, mille riiulid on äravahetamiseni sarnased. Ikka samad kalinguri köidetud sarjad 1950ndatel välja antud klassikutest, 1960ndate tekstiilseljaga köited reisikirjade sarjast „Maailm ja mõnda“, modernistliku kujundusega „XX sajandi romaan“, tõlkeilukirjanduse sarjad, algupärased eesti romaanid alates Aadu Hindist ja lõpetades Toomas Vindiga. Samad raamatud Kuressaares, Tartus ja Tallinnas, samad teosed nii koduses kui lähi- ja sugukondsete kodukogudes. Õnneks on olemas Hoiuraamatukogu, mis neid vastu võtab. Raamatute hävitamiseks on eestlane ikka liiga raamatu-usku.

Kas tõesti kavatseb keegi veel lugeda näiteks William Thackeray „Edevuse laata“, August Strindbergi „Punast tuba“, Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ või Aimée Beekmani „Väntorelit“?

Eesti Päevaleht tekitas 2000. aastate keskel furoori, paisates turule väga hea hinnaga kvaliteetseid tõlkekirjanduse uustrükke. Inimesed ostsid neid sarjade kaupa, paljudes kodudes on need siiani avamata riiulil seismas. Gabriel Zaid kirjutab raamatus „Liiga palju raamatuid“ (LR 40/2011): „Kohutav lahendus on hoida raamatuid nii kaua, kuni on kogunenud mitmetuhandeköiteline raamatukogu, kõik see aeg endale kinnitades, et kuigi sul pole aega neid raamatuid lugeda, saad need oma lastele jätta. [---] Peaaegu kõik raamatud on juba ilmumise hetkel vananenud, kui mitte varem. [---] Vananenud raamatutest oma lastele raamatukogu rajamist saab õigustada ainult samamoodi, nagu õigustatakse varemete säilitamist: arheoloogiaga.“

Olengi viimasel ajal ühte sellist vana raamatukogu teoshaaval käte vahelt läbi lasknud ja kastidesse pakkinud. Mõtlen selle juures, et kas tõesti kavatseb keegi veel lugeda näiteks William Thackeray „Edevuse laata“, August Strindbergi „Punast tuba“, Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“ või Aimée Beekmani „Väntorelit“. Põhimõtteliselt muidugi, jah, lugeda võiks. Aga esiteks pole selleks aega ja teiseks vajavad ka uued raamatud veel lugemist... Tõnu Õnnepalu „Aaker“, Mudlumi „Poola poisid“, Jaak Jõerüüdi „Poliitiline daamikinnas“... Aga millal? Lootus jääb.