Heliloojad Kirke Karja ja Mingo Rajandi kirjutasid Jazzkaare 30 aasta juubeli avakontserdiks oma nägemuse järgi ümber hulga Erkki-Sven Tüüri ja Lepo Sumera muusikat ning miksisid seda oma muusika ja improvisat­sioonidega. Neid intervjueeris Priit Hõbemägi.

Kirke Karja ja Mingo ­Rajandi on loominguliselt viljakad noorema põlve heliloojad ja instrumentalistid, kes paistavad silma suurte, riskantsete ja ambitsioonikate muusikaliste projektidega. Jazzkaare 30 aasta juubelifestivali avakontserdil toovad nad lavale kava pealkirjaga „Erkki-Sven Tüür ja Lepo Sumera Rewrite“, mida esitavad koos oma ansambliga. Algmaterjalina kasutasid nad heliloojate kanoonilisi kammerteoseid, nagu Sumera klaverikontsert ja tema „Pala aastast 1981“, Tüüri „Arhitektoonika I“, teemasid ansambli In Spe repertuaarist, näiteks tuntud palast „Antidolorosum“ jm.

Kirke ja Mingo on korduvalt eri koosseisudes koos tegutsenud, näiteks ansamblites Heliotroop ja Avarus Ensemble, lisaks paljudele koosseisudele, mille nad on eraldi loonud. Nende kirjutatud muusikat on keeruline iseloomustada, sest ehkki käekirjad on erinevad, ei mahu need rangete žanrimääratluste alla. Selle kohta võib öelda, et see on omapärane, eriline, teistmoodi muusika, kus väga erinevad muusikalised väljendusvahendid on koondatud džässiliku mõtlemise alla ja tihti ühendatud improvisatsiooniga. Nad ise ütlevad, et tegu on autoristiiliga, mis lähtub neist endist. Mõlemad heliloojad õppisid EMTAs. Mingo Rajandi õppis EMTA džässiosakonnas kontrabassi ja tegi magistritöö kompositsiooni erialal. Kirke Karja on džässpianist ja õpib praegu EMTA loomingulises doktorantuuris.

Olete džässmuusikud, aga töötlete hoopis süvamuusikat.

Mingo: Ma vaatan seda küsimust laiemalt. Mulle tundub, et kategoriseerimine on praegu ühiskonnas väga suur teema – kogu aeg tahetakse asju lahterdada õigeks ja valeks ning väärtuslikuks ja väärtusetuks. Kunstis ja muusikas lähevad kogu aeg omavahel segamini asi iseeneses ja viis, kuidas seda tehakse. Kui ma näiteks mängin mingit pala ansambliga, kus on elektrikitarr, trummid ja saksofon, siis see on kindlasti džässmuusika. Kui ma mängin täpselt sama pala keelpillikvartetiga, siis on see järsku justkui mingi süvamuusika. Sellist suhtumist on palju. Sõna „džäss“ tähendab inimeste jaoks väga erinevaid asju. Ise olen jõudnud arusaamisele, et džäss ei ole muusikažanr, vaid viis, kuidas me läheneme mingile muusikalisele materjalile. Näiteks me oleme võimelised improviseerima ja meil ei ole vaja, et kõik oleks detailideni kirjas, sest me mõistame üksteisest mingisuguses keeles. See on minu jaoks džässmuusika. Ja üldse mitte see, et muusika ise oleks kuidagi olemuslikult erinev. Mina arvan, et meil Kirkega on vaja nendest kategooriatest nii palju kõrgemale tõusta, et keegi ei mõtleks muud kui et see on see „Kirke Karja muusika“.

Kirke: Samas oleme mõlemad mänginud nii klassikalise, nüüdismuusika kui ka džässifestivalidel. Kuskil ei ole pärast kontserti tekkinud küsimust, et mida džässiinimesed näiteks Eesti muusika päevadel teevad.

Mingo: Tegelikult on see üks üsna tüütu teema. Ma kirjutan kaasaegset muusikat, teen seda, nagu tahan, ja saan mõjutusi kõigest, mida kogen. Nimetagu igaüks seda, milleks soovib, sisu see ei muuda.

Avalehele
0 Kommentaari