Kirsti Oidekivi. “Pinsel”.
Tegu on Oidekivi kolmanda luulekoguga ja ta tundub muutuvat – “paremaks” (või olen muutunud mina). Kuulsusejanu ma ta juures ei märka, ta praegune luule on valdavalt oma lähikonnast inspireeritud ja küllaltki intiimselt orienteeritud. Mõned üldistavamad ajastu märgid (näit. sõda) leiavad pigem tõrjumist. Hoopis enam on see luule müütilistele seostele mõtlemine ja naiseliku alge ritualiseerimine. Puhtesteetilises plaanis võiks Oidekivi nimetada lausa värvide luuletajaks, värvitut abstraksust ta juures ei leia. Samas on ta värsitehnika osalt n-ö võõrituslik – nihestatud grammatika, kirjapilt ja ortograafia, kummalised siirded, formaliseeritud stroof jne. See ei häiri, pisut käib aga pinda, et ta kuidagi väga tahab oma soojale paatosele lisada intellektuaalset tsitaadipudipadi.