“Plethora”

(Imperial)


Duffy

“Rockferry”

(A&M)


Rootsis sündinud Kissey Asplundi ja Walesi päritolu Duffy esimesed plaadid esindavad aktuaalse soulmuusika kahte erinevat ja tooniandvat külge. Esimene neist rakendab moodsat tehnoloogiat, sünteetikat, ebatraditsioonilisi lahendusi, saladuslikkust, pisikesi detailsaunde ja ulmet, peab ennast futuristlikuks ja on – kas nüüd päris põrandaalune, aga üldrahvalik massitoode siiski mitte. Pigem nii hea, et on paadunud muusikafriikide siseringi asi. Teine, mida esindab Duffy, üleilmselt populaarne suure lava soul – laia haardeulatusega viisid, tunded, orkestratsioonid, mis õhkab kogu kopsuga 60ndate paraadlikku südamevalu. Iga uus artist selles vallas maadleb eesliitega “retro” ja sellega, et Amy Winehouse pisut ette jõudis, kuid teenib tõenäoliselt hästi. Nii hea, et seda kuulavad või kuulevad kõik.


Malmö linnas tegutsev mustanahaline neiu Kissey Asplundi on justkui beebimõõtu Erykah Badu. Otseses mõttes: Kissey muusika – autoriks hip-hopi-rühm Papa Jazz Pariisist – on väiksem, tema hääl on väiksem ning sarnaselt Baduga seisab laulmine paigal, sugereeriv ja enesekindlalt õrn hääl sumiseb tasaselt kõrva. Ta hiilib su ligi, salajaste soovidega otse alateadvuse tagumisse otsa. “Plethora” on armas ja nunnu sensual seduction, kus Papa Jazzi katkendlikud rütmid ja öine elektroonika hoiavad hellusemeetri sümpaatsel temperatuuril ka nu-jazz’i tikkudes. Ning seal, kus hõbisevate küünalde asemel annavad hämarat valgust värvilised tulukesed stereosüsteemi display’l.
8


Viis aastat tagasi telesaates “Wales otsib superstaari” ootamatult teiseks jäänud Duffy on edukalt trüginud vana kooli trammile, mille pardal tundlevad dramaatiliselt Winehouse, Adele ja Candy Paine (kui teid nimetatute looming on erutanud, ei pettu te ka Duffys). Moodne ja korralik briti popsoul. Vahest on neiule lisaks rikutud maiguga kähedale kurguvärgile kasuks tulnud, et kümnest loost neli aitas tal valmistada indie-kangelane, Suede’i-mees Bernard Butler. Sedasorti sõber garanteerib muusikapressi ja -äri kõrgendatud tähelepanu.


Duffy – aegamisi ka salongirokki kalduvad – laulud on ilusad. Üksiku süntesaatori asemel korralik taustabänd, eesliinil mitu kitarri, taga südamlikud viiulid, elus trummimängija. Nagu konjakilõhnane kvaliteetõhtu bordoopunase sametiga kaetud teatrisaalis. Ja Duffy murtud süda, see ei ole kahe inimese vaheline, vaid mõeldud, suunatud ja pakendatud tervele maailmale kaasaelamiseks. Tuttav, korralik ja tüütu täispanga peale minemine ühteaegu.
7