18.04.2008, 00:00
Kissey Asplund "'Plethora"' / Duffy "'Rockferry"'
Öine futu-soul ja päevane estraadi-soul.
Kissey Asplund
“Plethora”
(Imperial)
Duffy
“Rockferry”
(A&M)
Rootsis
sündinud Kissey Asplundi ja Walesi päritolu Duffy esimesed plaadid
esindavad aktuaalse soulmuusika kahte erinevat ja tooniandvat külge.
Esimene neist rakendab moodsat tehnoloogiat, sünteetikat,
ebatraditsioonilisi lahendusi, saladuslikkust, pisikesi detailsaunde ja ulmet,
peab ennast futuristlikuks ja on – kas nüüd päris
põrandaalune, aga üldrahvalik massitoode siiski mitte. Pigem nii
hea, et on paadunud muusikafriikide siseringi asi. Teine, mida esindab Duffy,
üleilmselt populaarne suure lava soul – laia haardeulatusega viisid,
tunded, orkestratsioonid, mis õhkab kogu kopsuga 60ndate paraadlikku
südamevalu. Iga uus artist selles vallas maadleb eesliitega
“retro” ja sellega, et Amy Winehouse pisut ette jõudis, kuid
teenib tõenäoliselt hästi. Nii hea, et seda kuulavad
või kuulevad kõik.
Malmö linnas tegutsev
mustanahaline neiu Kissey Asplundi on justkui beebimõõtu Erykah
Badu. Otseses mõttes: Kissey muusika – autoriks hip-hopi-rühm
Papa Jazz Pariisist – on väiksem, tema hääl on
väiksem ning sarnaselt Baduga seisab laulmine paigal, sugereeriv ja
enesekindlalt õrn hääl sumiseb tasaselt kõrva. Ta
hiilib su ligi, salajaste soovidega otse alateadvuse tagumisse otsa.
“Plethora” on armas ja nunnu sensual seduction, kus Papa Jazzi
katkendlikud rütmid ja öine elektroonika hoiavad hellusemeetri
sümpaatsel temperatuuril ka nu-jazz’i tikkudes. Ning seal, kus
hõbisevate küünalde asemel annavad hämarat valgust
värvilised tulukesed stereosüsteemi display’l.
8
Viis aastat tagasi telesaates “Wales otsib
superstaari” ootamatult teiseks jäänud Duffy on edukalt
trüginud vana kooli trammile, mille pardal tundlevad dramaatiliselt
Winehouse, Adele ja Candy Paine (kui teid nimetatute looming on erutanud, ei
pettu te ka Duffys). Moodne ja korralik briti popsoul. Vahest on neiule lisaks
rikutud maiguga kähedale kurguvärgile kasuks tulnud, et kümnest
loost neli aitas tal valmistada indie-kangelane, Suede’i-mees Bernard
Butler. Sedasorti sõber garanteerib muusikapressi ja -äri
kõrgendatud tähelepanu.
Duffy – aegamisi ka
salongirokki kalduvad – laulud on ilusad. Üksiku süntesaatori
asemel korralik taustabänd, eesliinil mitu kitarri, taga südamlikud
viiulid, elus trummimängija. Nagu konjakilõhnane
kvaliteetõhtu bordoopunase sametiga kaetud teatrisaalis. Ja Duffy murtud
süda, see ei ole kahe inimese vaheline, vaid mõeldud, suunatud ja
pakendatud tervele maailmale kaasaelamiseks. Tuttav, korralik ja
tüütu täispanga peale minemine ühteaegu.
7