Kitarrid pimeduses igatsevad valgust

Robert Jürjendal
“Balm of Light / Valguse palsam”
(Iapetus)

Kitarrist Robert Jürjendali muusika puhul – tema esimene ja käesolev teine sooloalbum, ansamblid ja projektid, kus ta musitseerinud on – olen ma nõus sellise ebatähendusliku, härdumist nõudva ja krampliku mõistega nagu “kuulamismuusika”. Vaieldamatult – ega lennuvälja reivil tarbitud korgijoogi tipphetkedeks või moshpit’is rabelemiseks “Valguse palsam” ei sobi. Me võiks ikka istuda ja tähelepanelikult kuulata, jaa. Kuulata, kuidas areneb, kasvab ja kahaneb audioidüll. Kuidas liigub autori mõte ja virtuoosi sõrm kitarrikeeltel. Kuidas ergutavad meeli detailid.

Lindistatud talumajas Aavikul, episoodiliselt kaasategevatena Roberti abikaasa Signe (taustahääled), poeg Anti (tšello), tütar Iti (klavessiin), loob Jürjendal kõik helid ise. Iidsematest instrumentidest helisevad ta käes Lähis-Ida ja Vahemere kandist pärit baglava ja kaugemal Aasias loodud ühekeelne ektara ja moodsamatest – ja esmakordselt Jürjendali loomingus – puutekitarr (U8 Deluxe). Läbipaistvalt klaar ja kirgas kõla jätab mulje, justkui lainetaks meie ümber parasjagu süntesaatoreid, aga neid siin pole – pisut elektroonikat ja üksnes kitarride värviline kaja, kaja, kaja.