Kits kallimaks
Võttes Edward Albee nime kui kaubamärki tema legendaarse kultustüki “Kes kardab Virginia Woolfi?” põhjal, saab teatrikülastaja kerge tünga osaliseks. Nõustun eelkõnelenud kriitikutega – ka mina oleksin oodanud Albee uusimast näidendist midagi veel sügavamat. Kuigi teema on igapidi aktuaalne – inimliku taluvuse ja tolerantsi piiride kompimine. Mäletame ju elavat poleemikat ja kirgedelõõma suvise Tallinna homoparaadi ümber. Siiski jäi “Kits” minu jaoks natuke skemaatiliseks.
“Kitse” intriig seisneb selles, et edukas arhitekt (Guido Kangur), kes on mitukümmend aastat olnud vähemalt näiliselt harmoonilises abielus, armub ühtäkki Sylvia nimelisesse kitsesse ja hakkab temaga oma abikaasat (Ülle Kaljuste) regulaarselt petma. Kits elab maal laudas ja arhitekt käib tal muudkui külas. Urbaniseerunud arhitekt justkui ammutab nõnda loodusest jõudu.
Veider armukesesaladus tuleb välja kobamisi, nagu poolkogemata – arhitekt pihib ajakirjanikust sõbrale (Lembit Ulfsak), kes järgmisel päeval sellest tema naisele kirja teel teada annab. Läheb skandaaliks, nagu arvata võib.
Nojah, ollakse üpris harjunud, et abikaasad petavad teineteist meeste või naistega. Aga loomaga – see on juba midagi erilisemat. Etendust vaadanud naiskolleeg ütles, et tema käitunuks selles situatsioonis sama raevukalt kui Ülle Kaljuste tegelaskuju. Seepärast, et kui mees petab naist kitsega, on see naisele eriti alandav. “Pole vahet, kas petta naist kitse või taburetiga,” arvab ta. Jah, vabalt võib arvata nõnda. Kuid teisipidi – kas pole sodoomia alandav hoopis loomale kui isetule olendile? Kas pole see sarnane lapse seksuaalsele ärakasutamisele? Nii ja naa võib arutleda, kuigi Albee´näidendist jäi küll mulje, et nii arhitekt kui kits olid õnnelikud, nautisid suhet mõlemapoolselt. &nbs p;
Tähtsa teemana heiastub minu jaoks “Kitses” vastuolu plastilise otsiva vaimu ja ratsionaalse mõistusepärasuse vahel. Plastilist vaimu esindavad Guido Kanguri arhitekt ja tema homoseksuaalist poeg (Rasmus Kaljujärv) – ühise joonena on mõlema keelekasutuski ebareeglipärane. Neil on tükis ka rohkem mängida. Guido Kangur lausa hiilgab, tema on õhtu täht. Isa ja poja suhte kaudu avatakse nüansirikkalt seksuaalkäitumise kontrollimatust. Etenduse üks tipphetki on kahtlemata isa ja poja suudlus – midagi nii julget näeb eesti teatris harva.
Lembit Ulfsaki ja Ülle Kaljuste tüübid on kuivad mõistuseinimesed, kes tahavad, et elu kulgeks kindlate reeglite järgi. Isegi nõusid lõhub Ülle Kaljuste seekord külmalt ja kaalutletult – destruktiivne tegevus näib talle antud olukorras loogiline. Põhjendatud armastusega.
